Tõnu Lehtsaar

FOTO: Sille Annuk

Konfliktid kuuluvad inimeseks olemise juurde. Vastuolud ja vastasseisud võivad avalduda inimeses endas, kahe inimese vahel, gruppide vahel või laiemalt riikide ja tsivilisatsioonide vahel. Alati ei ole võimalik konflikte vältida, kuid alati on võimalik vähemalt püüda neid konstruktiivselt lahendada.

Töötades konfliktisattunutega ja uurides sellealast kirjandust, on mulle silma jäänud huvitav tõsiasi. Nimelt väljendavad konflikti arenguastet sildid, mida üks osapool kasutab teise kohta. See, kelleks või milleks teist nimetatakse, annab tunnistust, kui kaugele on konflikt jõudnud.

Me võime tinglikult ette kujutada konflikti arengukurvi, mis algab pingestunud suhetest ja lõpeb teine- või üksteise hävitamisega. Vastavalt sellele, kuidas konflikt areneb, muutub ka osapoolte vastastikune nimekasutus. Psühholoogias nimetatakse seda sildistamiseks.

Silt võib olla konflikti arenguastme sümptoom. Samas aga on siltidel oma mõju konflikti arengule. Seega võime öelda, et sildi tasandil on konfliktis põhjus ja tagajärg omavahel läbi põimunud. Järgnevalt sellest, missuguseid silte me kasutame ja missugune on sildistamise mõju konfliktis.

Missuguseid silte me kasutame?

Kõige esimene sildistamise tase on see, mida nimetatakse heatahtlikeks siltideks. See tähendab, et öeldakse teise kohta midagi tõepõhist, kuid tehakse seda tähendusrikka hääletooniga või oma väidet näiteks žestiga ilmestades.

Võib olla sulatõsi, kui nimetame kedagi näiteks õpetajaks, tohtriks, müügimeheks, proviisoriks või psühholoogiks. Kui aga surume selle nime läbi hammaste, lausume pilkaval toonil või näiteks pigistame teise ametinime öeldes oma kõri, saab nimetusest silt. Suhtlemispsühholoogia üks alustõdesid ütleb, et see, kuidas öeldakse, on tähenduslikum kui see, mida öeldakse.

Samm edasi on see, kui teist püütakse kirjeldada mingi metafoori kaudu. Siin aitavad meid keele- ja kultuuriruumis levinud mõisted. Sobivad arvukad kujundid, nagu näiteks tuulelipp, kelgunöör, tühi õhk, märg sokk ja jahupea.

Kui suhted pingestuvad ja osapooled ei saa omavahel suheldud, muutuvad agressiivsemaks ka sildid. Hinnangud liiguvad zooloogia valdkonda. On huvitav, et koduloomad annavad siin väga hea valiku suhteliselt täpseks eneseväljenduseks. Me saame aru, mida mõeldakse, kui kedagi nimetatakse seaks, lehmaks, lambaks, oinaks või eesliks.

Ääremärkusena olgu öeldud, et on keeli, kus zooloogia asemel toimib anatoomia. Elundi nime või funktsiooni abil öeldakse üsna täpselt, kes sa oled, kust sa tuled ja kuhu sa minema pead. Võimalik, et eesti keele tagasihoidlikkus selles asjas on tingitud ainult ühe grammatilise soo olemasolust me kaunis emakeeles.

Suhete halvenedes toimub sildidünaamikas kaks arengut. Need on kahtlused pädevuses ja tervises. Pädevuskahtlus liigub tööalaselt moraalsele pinnale. See tähendab, et alguses öeldakse, et muidu tore inimene, aga töötab valel kohal. Hiljem jagatakse pigem moraalseid hinnanguid, nagu näiteks suli, šarlatan või petis.

Tervisekahtluse puhul, kui konflikti osapooltel endil on suur sisepinge, hakatakse kahtlema teise osapoole vaimses tervises. Ilmuvad diagnoosi panevad sildid, nagu ebanormaalne, hull, idioot, debiilik, kretiin. Taustaks värvikad lood teise ebanormaalsest käitumisest.

Kui konflikt satub avalikkuse tähelepanu alla, suurendab see oluliselt osapoolte omavahelist ja sisepinget. Selle pinge üks väljendusi ja vahel ka lahendusi on eksistentsiaalsed katarsised. Nendes süvaelamustes tajutakse erilise teravusega, kes teine tegelikult on. Teisele antakse lootusetuks kuulutav nimetus. Nimetuse ees kasutatakse laiendeid, nagu tõeline, täielik, absoluutne, lootusetu. Näiteks kui keegi on täielikuks jobuks kuulutatud, siis vabastab see kuulutaja vajadusest ja vastutusest lahenduse poole edasi püüelda.

On huvitav, et diagnoosi ei pruugita panna mitte ainult teisele osapoolele, vaid sildistamine võib laieneda ka osapoole enda sisse. Toimub n-ö parteisisene sildikleepimine. Põhjuseks on enda seast avaliku süüdlase otsimine. Endast ühiskonnas parema mulje jätmiseks heidetakse näiteks keegi omadest endi seast välja või tabatakse mingilt (tegelikult üldlevinud) pahateolt ja mõistetakse süüdi. Konfliktoloogias nimetatakse sellist pseudoenesepuhastust patriootide hukkamiseks.

Katarsise käigus võib toimuda ka lausa religioosne äratundmine. Sellisel juhul tunnetatakse teist osapoolt kui saatanat või tema loomingut. Tekib tunne, et kogu kurjus kehastub teises osapooles. Vastavalt tunnetatakse ennast valguse ingli, headuse, õilsameelsuse või tõe kehastusena. Teise kohta ilmuvad sõnad, sildid ja pildid, millel ilutseb vanasarvik ise.

Kõige karmimad sildid on need, mille puhul teine osapool ei ole enam inimene. Kui keegi on näiteks kõnts, saast, pask või jätis, siis tuleb see (mitte tema) minema rookida. Need sildid võivad saada hävitava käitumise õigustuseks. Hukkajad arvavad ennast tegevat pigem heategu.

Asiste siltide realiseerimisel kasutatakse heategevuslikke lauseid. Umbrohi juuritakse välja. Kõnts uhatakse minema. Rämps kogutakse ja saadetakse prügimäele. Ruum puhastatakse saastast. Tegijatele tundub, et uus ja puhas elu, kui neid, st seda enam ei ole, on oluliselt parem ja õilsam.

Seega liigutakse sildistamisel kirjeldavast hävitava poole. Alguses on soov heita varju, siis teha haiget ja lõpuks hävitada. Alati ei pruugi see areng olla strateegilise plaani tagajärg. Võib kergesti juhtuda, et mingist hetkest ei juhi meie enam konflikti, vaid konflikt juhib meid. Ühel hetkel me ei saa enam aru, mis toimub. See viib meid siltide mõju teema juurde.

Missugune on sildistamise mõju konfliktis?

Silt ei ole vaid märk, mida kasutame teise kohta. Sildistamisel on oma otsene mõju konflikti arengule. On võimalik rääkida sildi tegelikkusest võõranduvast mõjust ja sellest, et sildid eskaleerivad konflikti ja segavad osapooltel teineteisega läbi rääkida ning lahendust leida.

Silt võõrandub tegelikkusest esmalt seepärast, et silt väljendab eelarvamust teise osapoole suhtes. Eelarvamus aga tähendab seda, et me ei lähtu suhtlemisel sellest, kes teine tegelikult on, vaid oma suhtumisest ja hoiakutest. Näiteks, kui me teame enda arvates täpselt, et uus kolleeg on suli, siis on uue ausa kaastöölisega koostöö häiritud.

Üheks põhjuseks on asjaolu, et sildid hakkavad elama oma elu. Need ei ole enam kontrollitavad, vaid ringlevad pingelises suhteruumis ja võtavad üha uusi vorme. Selle asemel et püüda mõista teise osapoole vajadusi ja motiive, liigume vaid mööda teisele antavaid nimesid.

Silt eskaleerib konflikti kolme teguri kaudu. Need on põhiküsimuse mitmekesistumine, vastastikulisus ja lõpetatuse illusioon. Oleme ilmselt kõik kogenud kaugele arenenud konfliktides seda, et asi muutub üha segasemaks. Enam ei saa päris täpselt aru, mille üle või ümber sõda käib. Pidevalt tuleb juurde uusi teemasid ja tundepurskeid. Põhiküsimus ähmastub, valgub laiali, mitmekesistub.

Vastastikulisus tähendab seda, et meil on tunne, et me pidime halvasti ütlema, kuna tema tegi seda enne. Me peame ju kuidagi reageerima ja ennast kaitsma. Olen vahel imestusega jälginud, kuidas vastastikku lajatamine ka intelligentsete inimeste seltskonnas ei välju liivakastis õpitu raamidest.

Lõpetatuse illusioon on see, et kaugele arenenud konfliktides tekib osapooltel tunne, et kui ma selle ära teen, siis saabub rahu. Kasutatakse mõisteid nagu viimane lahing, lõpplahendus või punkti panek. Paraku on tegelikkus see, et kui teisele osapoolele ikkagi hing sisse jääb, vastab ta veel vängemalt.

Silt raskendab läbirääkimisi, sest silt otsekui asetub osapoolte vahele ega lase neid enam teineteist näha ega kuulda. Paljudel juhtudel võib silt olla ka sedavõrd haavav, et ei tahagi enam teisega suhelda. Probleem on selles, et ütleja ei pruugi öeldus näha silti, vaid tegelikkuse kirjeldust. Näiteks võib olla eriarvamus selles, kas kellegi perverdiks nimetamine on haavamine või tegelikkuse konstateerimine.

Sildil on ka see omadus, et me justkui tahame teist sellega paika panna. Kurb tõsiasi on, et sageli ei mõjuta silt mitte niivõrd teist, vaid hoopiski meid endid. Kord käiku lastud silt sunnib meid sildikohaselt käituma. Meil on raske teha koostööd luhvtivendade, mökude ja intrigaanidega. Meie oma sildilooming võib hakata meie koostöövõimet piirama.

Paradoks on selles, et kuidagi peame oma suhtlemispartnerit või eriarvamuste osapoolt nimetama ja kõnetama. Usun, et paljud löömingud jääksid löömata ja sõjad sõdimata, kui suudaksime teist poolt nimetades kasutada lugupidavaid sõnu. Ka siis, kui ta seda vähimalgi määral ei vääri.