Kurjad lilled eostatakse süütus tuulehoos. See, milliseks on kujunenud eesti poliitilise avalikkuse retoorilised dominandid, häälestati üksjagu varem, kui nüüdsed stiihilised ja uskumatuna tunduvad «kurjuse aktid» tingimata järeldada lasevad, kirjutab teleajakirjanik Joonas Hellerma.
Hiljutine osutus ühiskonnas maad võtvast kurjusest teeb valvsaks. Kurjus on mõistena äärmuslikult totaalne, kandes eneses võimendust, mida igapäevases keelepruugis pigem väldime. Sellega on ületatud keelemängude lävi, kus viimseid tähistusi ei peeta võimalikuks.
Nüüd on siiski vaja absoluutseid nimetusi. «Kurjus» on Eero Epneri arutluses nimetus inimesi haaravale anonüümsele stiihiale, mis teeb meist märkamatu sujuvusega näotuste käsilased. Meie üle on otsekui tontlik jõud, mis hakkab muutuma üha silmanähtavamaks, pistes pea välja alates lihtsatest lille- ja kurgimüüjatest kuni suhtekorraldust ja propagandat küüniliselt planeeriva poliitikuni. Lubame mõtteavaldusi ja käitumist, mis veel mõne aja eest oleks tundunud mõeldamatud. Kurjus on tasahilju kõikjal ja ometi päriselt eikusagil.
Saatan elab pisiasjades, kurjuse valem on banaalsus, geniaalsuse antipood: tuimus, hoolimatus, käegalöömine ideaalidele. Kui see on päral, ei vaja edasine kellegi kavalaid sepitsusi. Ühiskonda haarab doominoefekti-laadne loogika, kus üks õelus järgneb teisele, pastelsed toonid muutuvad kontrastsemaks, vastandumise draama üha jõulisemaks. Normaalsuse teisendused toimuvad märkamatult, samm sammu haaval.
Epner püüab siin esile manada raskesti tabatavat tunnet, sõnastamatut tülgastust selle suhtes, mille tunnistajaks justkui kõik oleme – me ei pea iseendist lugu, talume sõnasõda ja halvamaitselist bravuuri, mis ei juhindu tõeotsingust, üllamast aatest, vaid retoorilisest enesekehtestamisest ja jämeduse esteetikast, mis kerib hoogu justkui tsirkuseetendus: millisest põlevast rõngast järgmisena läbi hüpatakse? Selle tsirkuse printsiip on sarnane antiikse tragöödiaga, kerides tasahilju täieliku mõistusekaotuse poole. Tragöödia tõmme peitub võimaluses läbida tõeline dekadents, surma košmaar, kus korrumpeerunud suhete pundar täielikult hävib. Alles seejärel on võimalik puhastumine ja mõistuse taassünd. Oleme justkui jõudnud selle hasardi ohtlikusse haardeulatusse, mis vaigistab ühiskonna moraalset otsustusjõudu ja kütab tagant raevukat jõudemonstratsiooni vaikimisi eeldatud väärtuskonsensuste suhtes. Ühiskonna sõnastamatu meelsus on testimisel: kas oleme hakanud pidama pilgarit humaansuse arvel? Kas Wiiralti «Põrgu» tõstab meie keskel pead?
Üllatav oli Epneri diagnoosis just kurjuse mõiste nõnda otsene kasutamine, sest sellisena kuulub see ühele panteonile teiste suurte universaalidega, nagu ilu, vooruslikkus, headus või tõde. Kui me tahame osutada kurjust, siis peaks meil olema ka vaikiv arusaam headusest. Kuidas muidu ärgata appikutse peale – vaadake, see on «päriselt» seal!
Ometi tuleb tõdeda, et sellised suured universaalid pole tänapäeva ühiskonnakriitilises teatriesteetikas just üleliia kesksed. Aga nüüd on tekkimas olukord, kus kurjust on vaja osutada ilma igasuguse võõritava puhvrita. Sellega siseneme justnagu metafüüsilise varjundiga ideaalmaastikule, kus elutseb mõistestik, milles oleme uuematel aegadel kahtlustanud summutit teadvusele, pidades seda enam «oopiumiks rahvale» kui tõe viimseks mõõdupuuks. Kus on sõnad, mida uskuda?
Selles mõttes ei ole ühiskonnakriitiline kunstnik ülevate abstraktsete tõdede püüdleja. Ideaalide kehastamise asemel oskab ta paremini neid karikeerida. Parimal juhul on tema tööks ühiskondliku ebaõigluse paljastamine, ühiskonnas teoksil oleva näotuse läbivalgustamine. Sellisel kunstnikul võib olla üliinimese tööeetika (luua iga teost nagu elu viimast), aga tal pole metafüüsilist programmi. Puudub selgus kurjuse, headuse, ilu või tõe omavahelistes suhetes.
Selle asemel on kujundiloome, mille kunstilise tõmbejõu moodustab soorituste rõhutatud somaatilisus, mis pigem neelab ideaale kui sünnitab neid. «Kloun», «Kõnts» või «Ühtne Eesti» – head ja rahvusvaheliselt tunnustust leidnud lavastused, selgete ja ambitsioonikate kujunditega installatsioonid, mida kroonib terav ja irooniline eksistentsi- ja ühiskonnataju. Aga inimese vabastamine ahelaist pole ometi õnnestunud. Tiit Ojasoo «Ühtse Eesti» finaalis lausutud «Te olete vabad» juhatas sisse uue vabaduse, ent mitte südamesse graveeritud moraaliseaduse, vaid järgmiste kolisevate ahelate ja poliitiliste skandaalideni. Patukahetsuseks ja meelemuutuseks polnud keegi kusagil ruumi ette näinud. Aga iga kuritegu vajab lunastust.
Korruptsioon ei lahku näitelavalt tema nähtavaks muutmisega, see on ainult üks osa kogu vajaminevast sakramendist. Puudu on pihi ja andestuse ventiil. Nende puududes on uueneda raske. Kui uuenemisel üldse midagi töötab, siis pole see enamasti ei radikaalne revolutsioon ega tagurlik reaktsioon, kus Gordioni sõlmest püütakse ühes või teises suunas kirvemeetodil vabaneda. Keskteena saaks kujutleda ülesannet integreerida tume heledaga, patt lunastusega. Seda ühendust märgib mõiste teoloogiast ja psühholoogiast – μετάνοια (metanoia), mis tähendab meeleparandust ja meelemuutust. Aga millegi pärast lähevad inimesed pigem patukoormaga hauda, kui parandavad meelt.
Savisaar on jätkuvalt Savisaar, selles mõttes mängib ta teatri diagnostilise kõrgpilotaaži üle. Kõnts on jätkuvalt kõnts, ühtegi imelist mateeria muutumist pole näha olnud. Ühiskonnakriitika, hoolimata oma käredusest, ei juuruta patukahetsuse kaanonit. Seni, kuni uuenemise sakramendid puuduvad, ootab antiikne, paganlik tragöödia oma verdtarretavat tundi. Kui antiiksel kuningas Oidipusel pole mingit võimalust oma saatust vältida, siis kristlikku kultuuri toidab lootus, et saatuse vastuolulised jõud pole absoluutsed.
Vastastikuse aktsepteerimise aluseks on võime vigu üles tunnistada, nende eest vastutada, vajadusel vabandust paluda, aga loota seeläbi ka andeksandmist. See annab tuge haprale inimestevahelisele solidaarsusele, mis võiks ideaalis olla kõrgem erimeelsustest.
Hanna Arendt on tõdenud, et mistahes inimtegevuse kohta võib alati öelda: «Jumal, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.» Inimene ei tea kunagi lõpuni, mis on tema tegude tagajärg. Just seepärast vajame Arendti arvates usaldust inimkonna vastu, inimsuse tunnustamist nii tema ilus kui ka inetuses. Tagamõtteks on siin usk, et inimese hinge on jäetud vabadus valida saatusele alistumise ja vabaduse vahel. Inimene saab endaga teha tööd, tal on pürgimise võimalus olenemata mistahes saatuse ettekäänetest, kõntsast või klounaadist. Kultuur on selles plaanis orienteeritud hingejõudude tundmaõppimisele, hea ja kurja vahelise kriitilise valiku tegemisele.
Just seepärast, kas ei tule nüüdne kurjusehoiatus juba liiga hilja, sest sõnad on juba liialt leigeks jäänud? Doominokivid Stefan Zweigi «Eilsest maailmast» on üles seatud ja esimesed kividki kukkunud? Kuidas me siis selleni jõudnud oleme?
Kurjad lilled eostatakse süütus tuulehoos. Looduse kõige vägevamad aktid on ühtlasi tema kõige salajasemad ja intiimsemad toimingud. See, milliseks on kujunenud eesti poliitilise avalikkuse retoorilised dominandid, häälestati üksjagu varem, kui nüüdsed stiihilised ja uskumatuna tunduvad «kurjuse aktid» tingimata järeldada lasevad. Õidepuhkemisele eelneb mitu faasi, kus iga kord oleks aednikul olnud oma võimalus kasve juhtida.
Millal jäi see aednik magama? Põhjused kaovad kardetavasti vitstena vette, aga ühe punase joone tahan siiski välja pakkuda. See joon tõmmati juba enne seda, kui ühiskondlik käitumismaneer omandas jooned, mis üllatab vaatlejaid oma jämedakoelisusega. See joon tõmmati erakondade rahastamise skandaaliga, mille järelmäng jäi vinduma ning millele ei tekkinud ühtegi selgelt lõppakordi.
Rahastamisskandaal tegi võimalikuks avaliku pettumustunde uue mastaabi – kogu erakondade süsteemi läbis pahaendeline vari, mis võimaldas ebameeldivaid kahtlusi riigi julgeoleku ja valitsemissüsteemi legitiimsuses. Süüdistatavad tegid südame kõvaks kuni lõpuni välja, süüdistajad lasid kuuldavale kibedaid hinnanguid, mille kangusaste pani proovile nii mõnegi retoorilise piiritähise. Kas ei avanud tänastele ilmingutele väravat just see skandaal, mille puhul leppisid kõik osalised lõpuks selle lahendamatusega?
Järelmaiguks on läikiv süda, kus vaatamata Jääkeldrile meeleparandus ei õnnestunud. Tänane äärmuseid mõnuga ärakasutav avalik retooriline meelelaad kasutab selles skandaalis eostatud uut vaimset reaalsust ära. Kas saanuks olla tõsi, et ühiskondliku meeleparanduse õnnestumisel, vastutuse ja sellele järgneva mõistliku leppimise teostumisel oleksime ühiskonnana kogenud ausameelsuse ja inimväärikuse jõustavat väge?
Nüüd tsiteerime Karl Marxi või Edmund Burkeʼi, aga ei leia neist ometi väestavat eeskuju. Vanad varjud on taas kohal, et võidelda eilsetes lahingutes. Kontrastid süvenevad, aga meel ei muutu. Antiikne surmahirm on endiselt võimsam kui lootus paremale inimesele. Nii muutub ka parim diagnoos lõpuks nüriks. Tagajärjeks ligihiiliv blaseerumine sõna suhtes, kultuurimehhanismide ebalus ja humaansuse allakäik. Koguneb agressioon ja frustreeritus, mis ei leia teed läbi kultuuri sümboolsete mehhanismide, vaid prahvatab arhailises otsekohesuses, mis lükkab inimest tragöödia dekadentlikule teele, mille lõpus ootab saatuse pilgar.
Sloveenia mõtleja Slavoj Žižek on oma arvukate raamatute jaoks jõudnud filosoofia klassikud mitu korda läbi lugeda. Lõpuks veel ka Lenini, Stalini ja teiste kommunistide tekstid. Mistahes teedel ta ka ei otsiks alternatiive tänapäeva ühiskonna keerukalt põimuvate korruptsioonimustrite ületamiseks, tuleb ka temal ajakirjaniku küsimusele paremast maailmast vastata sõnadega: complete hopelessness. See on tragöödialik avaldus, mis nendib, et ükski moralism või ühiskondlik utoopia ei näi töötavat maailmas, kus vale ja näivus on piisavalt nahaalsed, et hoida tõe instantsi – inimese südant – oma pantvangis.
Aga kas te olete ajakirjanduse vahendusel kuulnud, kuidas hääletasid riigikogu saadikud metsaseaduse muutmise vastuvõtmisel? Kuidas hääletasid seal IRL, EKRE, Reformierakond jt? See toimetati vargsi 14. juunil, küüditamise mälestuspäeval. Need küsimused lähevad ehk tuulde, aga see on seesama süüta tuul, mis puhub pidevalt, külvates salajas seemneid homse imestuse tarbeks.
See on otsekui tuul augustikuus William Faulkneri romaanis «Augustivalgus»: tuul puhub suviselt vastu põske ja ümberringi on soe lõputa suvi. Ja ometi on selles tuules esimene vaevuaimatav märguanne, et sügis on teel, muutus saab olema suur ja küpse suvi vahetab oma lopsakad dekoratsioonid millegi sootuks muu vastu.
Kurjad lilled pole veel nii kõrged, et tragöödiaga ühte laulu laulda. Ei maksa maha magada seda, mida veel muuta saame. Ei saa tingimata vältida vigu, aga saab õppida neid tõdema. Nii võivad mõnedki koormad puulehtedena variseda. Lootus on jätkuvalt suur.