Maarja Vaino: kõrgharidusteenus murrab rahvusteadusi

Maarja Vaino Foto: Tairo Lutter

Omakeelse teaduseta kahaneb eesti keele kasutusala radikaalselt ning eesti kultuur ei saa end enam lugeda kõrgkultuuriks, hoiatab kolumnist Maarja Vaino.

Hiljuti puhkes pahameel Tartu Ülikoolis asutatava mõtteloo professuuri venia legendi (avalik loeng, kus tulevane õppejõud tutvustab oma teadusteemat) ümber. See, et väidetavalt Eesti mõtteloole keskenduva eestikeelse professuuri tutvustav loeng peab olema ingliskeelne, mõjus kergelt absurdsena.

On hea, et eestikeelse teaduse üha süvenev hülgamine meie ülikoolides kriitilise valgusvihu alla sattus. Üldiselt elab akadeemiline maailm ju omaette. Ometi – just ülikoolides toimuv on otseselt seotud eesti kultuuri elujõulisusega. Ilma omakeelse teaduseta kahaneb eesti keele kasutusala radikaalselt ning eesti kultuur ei saa end enam lugeda kõrgkultuuriks.

Küsimus ei ole paaris avalikus loengus, vaid märksa laiemas probleemis. Üks osa sellest on omaksvõetud mõttemall, et (kõrg)hariduse andmine on teenuse osutamine.

Haridusturg

Kui veel hiljuti tundus väljend «teenus» haridusest rääkides kohatu, siis nüüd vist enam teisiti rääkida ei saagi. Paraku on nii, et kui haridusest saab teenus, hakkab olukorda reguleerima turg. Ja teadagi – meie oma rahvaarv on väike ning ülikoolil tuleb hakata turule meelitama välistudengeid. See toob omakorda kaasa vajaduse võõrkeelsete loengute ja õppejõudude järele. Pealtnäha on asi lausa uhke: ülikoolid on rahvusvahelised, mitmekeelsed!  Mõne eriala vaatevinklist on just see edu mõõt, aga kindlasti ei teeni niisugune suundumus pikemas perspektiivis eestikeelse teaduse huve.

Ja teisest küljest – kui peab niikuinii õppima võõrkeeles, hakkavad eesti oma üliõpilased aina rohkem vaatama välismaal asuvaid kõrgkoole. On aga päris imelik, kui Eesti hariduspoliitika näeb vaeva selle nimel, et võimalikult palju noori läheks Eestist ära ja et eestikeelne kõrgharidus oleks nigelal tasemel.

Bürokratiseerunud ülikoolimasina jaoks on olulised arvud. Seal ei loe tudengi päritolu, vaid pearaha; ei loe hariduse sisu, vaid kirja saadud ainepunktid; ei loe erialane kirg, vaid väljastatud diplom. (Kurioosse näite, kuhu nii võib jõuda, pakkus äsja Euroakadeemia, millel politsei keelas tudengite sisseostmise.)

Tuleb tunnustada kõiki neid põhimõttekindlaid õppejõude, kes halbadele reformidele ning kehvadele oludele vaatamata ülikoolides pühendunult oma erialal tudengeid harivad.

Mis on rahvusteadused?

Rahvusteaduste seisukohast on selline rahvusvahelisele turule orienteeritud hoiak eriti nukker. Asutatav mõtteloo professuur, millele on eelnenud põhjalik seminaride periood, kuulub rahvusteaduste professuuride alla.

Olgu meenutatud, mis on rahvusteadused: need on Eesti ajaloo, rahvaluule, keele, kunsti (sealhulgas muusika, teatri ja kirjanduse) uurimisega tegelevad valdkonnad, millel on oluline roll ja mõju eestlaste identiteedile. Rahvusteaduste uuringud peavad tagama meie mälu ja kultuuri järjepidevuse ning ühenduse tänapäeva eesti kultuuriga.

Rahvusteaduste puhul on ilmne, et tegu ei saa olla valdavalt rahvusvahelistele tingimustele ja tulemustele keskenduva tegevusega. Meie oma ajaloo ja kultuuri spetsiifilised nüansid ja süvauurimused on nii või teisiti olulised ennekõike meile endale.

Meile võib olla tähtis uus vaatenurk Oskar Lutsu «Kevadele», ülejäänud maailma kirjandusteadlastele tõenäoliselt eriti mitte. Mõistagi peavad seesugused uurimused olema ennekõike eestikeelsed.

Mõttelugu (nagu ka kirjandust ja keelt) uurides saab tõhusate järelduste ja tulemusteni jõuda ainult seestpoolt, oma keele kaudu lähenedes. Kui aga keelt justkui häbenetakse, siis häbenetakse järelikult kogu kultuuri, kõike, mis eestikeelsusega seotud.

Kultuuri tulemuslikkus

Nn rahvusvahelistumine toob kaasa vajaduse esitada pidevalt oma töötulemusi võõrkeelsele lugejale. Sellega kaasneb paratamatu pealiskaudsus (palju aega võtab ainuüksi kultuurikonteksti ümberjutustamine/seletamine) või uurimisteemade nihkumise üldse mujale (eesti kultuuris toimuvast saab muu jutu kontekstis toodav näide, mitte uurimisobjekt ise).

Häda on ka selles, et humanitaaralade uurimistulemuste mõõtmine käib reaalteadustega samade kriteeriumide alusel, mis on täiesti kohatu. Sellest on palju räägitud, erilisi muudatusi ei ole toimunud. Aga rahvusteaduste olemasolu ja rahastamine ei saa põhineda pragmaatilistel argumentidel, minevikku, kultuuri ja mõttelugu ei saa hinnata kasulikkuse või tulemuslikkuse järgi. Kui nii käitutakse, siis on tegu juba kultuuritusega.

Näiline vastuargument on see, et tänapäeva maailmas ei saa midagi uurida isoleeritult, kitsalt, rahvusvahelise teadusmaastikuga suhtlemata. Kuid seda ei olegi ju keegi soovinud!

Muidugi eeldab Eesti mõtteloo uurimine laialdast eruditsiooni. Kuid väikekultuuri ähvardab alati lahustumise oht – eriti kui iseendast ei suudeta piisavalt lugu pidada. Eesti keelest lugupidamine, selle au sees hoidmine rahvusülikoolis ei tähenda kapseldumist, kolklust ega kehva võõrkeelteoskust. Kui nii arvatakse, siis on tegemist kummalise alaväärsuskompleksiga, mida tuleks üritada endas ravida.

Rahvusteaduste fookus peaks olema endastmõistetavalt Eesti-keskne, Eestit kui asja iseeneses väärtustav ning selline, mis eksisteerib eesti keele kujul. Kõike ei jõua keegi uurida – kui tahta olla spetsialist mõnel muul alal, ei saa olla asjatundja Eesti ja tema mõtteloo alal. Siis jääb Eesti kõrvalalaks. Tõepoolest, kui palju on meie ülikoolid uuel ajal üldse andnud tõelisi Eesti-erudiite?

Juhtkond ei taju konteksti

Kurb tõsisasi on pigem see, et Eesti ongi juba paljuski kõrvale jäänud. Ning paistab, et just selle vastu häält tõstetigi. Ingliskeelne venia legendi loengu pidamine Tartu Ülikoolis sai järsku kogu kiivakiskuva olukorra sümboliks.

Nõutuks ei tee mitte ettekujutus, et 21. sajandil peaks rahvusülikool toimima eesti keelt kasutades, vaid hoopis see, et ülikooli rektori hinnangul ta seda ei peaks. Kahju, kui rektor ei taju kultuurikonteksti, milles ülikool toimib. Kahju, kui oma ajaloolise vastutuse asemel peetakse olulisemaks midagi muud (näiteks isiklikku karjääri, teadusbüroktaatiat, mugavust, trendi).

Kahju, kui ülikooli juhtide seas ei ole enam ühiskonnas tooni andvaid isiksusi ja visionääre, vaid lihtsad teadusametnikud. Kes vist ei saagi õieti aru, mida neist üldse tahetakse.