Juku-Kalle Raid

FOTO: Mihkel Maripuu

Erakondade tegevus kohalike valimiste eel meenutab omaaegseid kurikuulsaid allilmajõukude jagelusi, kirjutab valimisliidus Vaba Tallinna Kodanik kandideeriv ajalehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid.

Mäletate, kuidas oli? Ma mäletan. Hämar 1990ndate algus, Gorba karsklus- ja kooperatiiviajastust polnud Eestis jõutud veel riigini. Nimelistelt - küll, ent ringi toimetas terve sootsium allilmategelasi, kes jaotasid territooriumi umbes nagu hulkuvad koerad: kus posti juures jalga tõsteti, seal ka «oma tuba ja luba» ära märgiti.

Plaksti! – meenuvad kohe Linnuvabriku ja Permi grupeeringud, aga eks neid oli muidugi rohkem. Ainsaks positiivseks märgiks võib pidada seda, et grupeeringuisse kuuluvad hulkuvad penid aegajalt vastastikku üksteist maha nottisid ning ka seda, et selle aja riigil oli tõsine tahtmine allmaailmast jagu saada.

Miks ma seda nüüd siis meenutan? Aga seepärast, et oma kummalisel ning veidi äraspidisel moel meenutab Linnuvabriku ja Permi kuttide jagelemist kõik see, millega tegelevad kohalike omavalitsuste valimiste eel meie lugupeetud parteid. Võta üks ja viska teist. Ikka nii, et üritatakse kodanikel – nagu kunagi jäätise- ja vahvliputkapidajatel – püksid püüli sõeluma ajada. Kui meile ei maksa, tulevad teised mehed – väga pahad! – ja kõmmutavad teie putka sodiks.

Kui meie poolt ei hääleta, pannakse linnas kinni ühistransport, koolid, lasteaiad, tänavad, pargid ning kehtestatakse komandanditund – või midagi umbes sihukest. Ja, eestlased! Ega teie enam oma keeles rääkida ei saa! Ja venelased! Teid küüditatakse Ruhnusse ära!

Täiesti tavaline valimisteeelne leksika.

Ning lisaks muidugi: nojah, eks meile on ikka altkäemaksu toodud, võim ja korruptsioon käivadki käsikäes (uskumatu, et sihukese sedastuse pillab tegevuses olev linnajuht!) – aga vaadake, nad on ikkagi tublid poisid, meie senise geniaalse juhtimise all on ju ehitatud ujula ja see linnapood ja teeaugu parandasime ära ja... – midagi oli veel? (Sõnaga, vankumatuks kangelasteoks kuulutataksekõik see, millega kodanikud linnavalitsusest niikuinii tegema peaksid, ilma igasuguse altkäemaksuta).

Ning lõppkokkuvõttes taandume Linnuvabriku ja Permi grupi jagelemisele, ehkki veidi teises kohas ja mõõtmes kui 25 aastat tagasi.

Eriti keskpärane oli – inimesena, kes pole kunagi ühtegi parteisse kuulunud – lugeda reformari Remo Holsmeri murelikku kraaksatust, et kui reformigrupeeringut ei toeta (Linnuvabrikule ei maksa), tulevad kesikud (Permi omad) ja vormistavad asja ära nii, et kõik pärast nutavad suuri kurbi pisaraid. Kusjuures, Remo kutsus üles just valimisliite mitte toetama, kaasparteidest polnud halli sõnagi. Jaa, just. Et kui annad hääle mõnele valimisliidule, on see kadunud.

Siinkohal tõstab normaalne inimene kübara, sõnab «Nägemist!» ja lahkub Linnuvabriku kontorist, sest ta teab väga hästi: töötava linna ja kultuuriruumi taga ei saa olla kunagi mingi partei, vaid aktiivsed ning mõistlikud inimesed. Ja suur osa neist ei taha mingil juhul ühtegi parteisse astuda, vaid lihtsalt oma kodukandi asju ajada nagu vabale kodanikule kohane.

Kas me tõesti usume, et kohaliku elu edendamisel määrab rolli see, kas asja juhivad reformarid, kesikud, sotsid või need teised? Muidugi mitte. Kohalikul tasandil ei tohiks parteipoliitikaga mingit pistmist olla, asjade toimepanekuks pole vaja mitte grupeeringupoliitikuid vaid spetsialiste. Et liiklust ei korraldaks piimaühistumees Taavi või lasteaedu ei aetaks poliitiliseks ärplemiseks, vaid palgatakse probleemiga tegelema probleemilahendusi õppinud inimene – hoolimata sellest, kas või millisesse parteigrupeeringusse too kuulub.

Meie ülikoolid paiskavad välja tasemel spetsialiste, aga asjadega tegelevad erakondlased, kuna teistpidi oleks see parteigrupeeringu toiduahelale lihtsalt ohtlik. Linnast on savi. Mott.

Parteid ei tegele kohaliku eluga, sest need valimised on parteidele võimupõlistamise käepikendus, mitte soov kohalikku elu edendada. Me ju teame, et Jevgeni, Taavi või ükskõik mihuke parteijuht parki riisuma ei tule, vaid jääb sinna kus ta praegugi on – riigikokku, ministritoolile, europarlamenti. Nii lihtne see ongi.

Kui juba valida, võiks valida kodaniku, mitte parteimutri. Ainus kaotsi läinud hääl on see, mis jääb andmata, nii et ei maksa kuulata sajatusi kodanikuühenduste ja valimisliitude aardessil, see on lihtsalt hämmastavalt rumal.

Tuletame siis kodanikule, kes ei ole loll nagu lammas - ehkki grupeeringud seda ju arvavad ja loodavad – meelde, et valimisi ei panda toime seepärast, et ühel või teisel parteil oleks edaspidi lahe, mugav ning puljongirikas eluke, mida sahistades surma poole veeretada, vaid seepärast, et valijal oleks eluke parem. Et linnaruum oleks inimlik, et asju juhitaks ilma pidevate varguste, mahinatsioonide ja üksteise libedaid käsi pesemata.

Vaadake, Linnuvabriku ja Permi parteilastele on see oluline ning isegi eluline mitte katkestada parteilist toiduahelat, mistõttu tuleb habras rahu, sirge tänav, sügislehti pillav ilusvahtrapuu pargis, avatud lasteaiauks, koolilõuna vorst ja üldse kõik, mis enamvähem töötab, kirjutada enda arvele ning hirmutada inimest kõikide teiste grupeeringutega, kes vorsti kohe kahest otsast korraga ära nosiksid.

Kui me sellest aru saame, on võimalus linnaelul silm peal hoida ning selles kaasa rääkida. Linna heaolu taga on eluterve inimene, kes linnas elab. Ning paljud neist pole iialgi soovinud Linnuvabriku või Permi kuttidega pistmist pidada, vaid ongi koondunud valimisliitudesse.

Kohalikesse.

Sest need valimised on kohalikud.