Andrei Kuzitškin

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Läheb vaja üht kõmulist filmi Venemaa viimasest tsaarist, et õigeusklikest monarhistid ja Kremli soosingut nautiv haritlaskond läheksid omavahel raksu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

26. oktoobril linastub Venemaal Aleksei Utšiteli film «Matilda». Eestis peaks esilinastus ees ootama päev hiljem, 27. oktoobril.

Aga juba ammu enne seda, kui «Matilda» jõuab laiade masside ette, on sellest saanud kõmu, mis on tekitanud Venemaa ühiskonnas enneolematu elevuse ja jaganud rahva kaheks: filmi poolt ja vastu olevaiks.

Loomulikult on Venemaa liberaalne haritlaskond astunud välja igasuguse tsensuuri vastu ja toetanud jäägitult loomevabadust. Venemaa õigeusklikud ja monarhistlikud ringkonnad aga nõuavad «Matilda» näitamise kohest keelamist.

Ristisõda «Matilda» vastu juhib riigiduumasaadik Natalja Poklonskaja, varasem Krimmi peaprokurör, kelle määras ametisse juba Venemaa okupatsioonirežiim.

Tema toetajad levitavad kirju ähvardustega filmirežissöör Utšiteli ja nende kinodirektorite aadressil, kes söandavad rahvale näidata filmi.

Aleksei Utšitel / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Juba on isegi tulnud teateid kinode süütamisest, mis on võtnud «Matilda» oma kavva. Nii rammis näiteks üks õigeusklik aktivist septembri algul Jekaterinburgis autoga kino Kosmos, röökides ««Matilda» eest!», siis aga heitis fuajeesse süütevedelikuga pudeleid.

Kui üks kunstiteos tekitab nii võimsaid kirgi, siis tahaks alati kangesti üles leida need, kes tassivad juurde hagu ja aina õhutavad tuld. Selleks tuleb aga pisut kõnelda filmist endast.

Vene õigeusklikud avaldamas meelt filmi «Matilda» vastu / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Ei mahu kaanonisse

Niisiis, «Matilda» pajatab loo Venemaa troonipärija Nikolai Romanovi ja keiserliku teatri baleriini Matilda Kšessinskaja romantilistest suhetest.

Keisrikoja õukondlaste mälestusi ja toonaste sündmuste kunagiste pealtnägijate tunnistusi mööda sai nende armusuhe alguse 22-aastase tsesareevitši ja 18-aastase tantsijanna tutvumisest 1890. aastal.

1894. aastal abiellus tulevane keiser aga Saksa vürstitari Alixiga (pärast õigeusku astumist Aleksandra Fjodorovna).

Süžee kohaselt tekib Nikolai II, tema abikaasa ja Matilda Kšessinskaja armukolmnurk: Nikolai naudib nii enne kui ka pärast abiellumist nii Matilda kui ka Aleksandra embust.

Keisri abikaasat kujutatakse filmis, muide, kättemaksuhimulise ja armukadeda naisena, kes on valmis hunnitule konkurendile noaga kallale tormama.

Jääb mulje, nagu oleks tegemist üsna tüüpilise filmiga kroonitud peade elust, mida Hollywood ja Euroopa suuremad filmikompaniid publiku nõudmisel iga aasta hulgi väntavad. Niisuguste ekraniseeringute seas leiab ka tõelisi tähtteoseid. Näiteks Pete Travise «Henry VIII» või Stephen Frearsi «Kuninganna».

Leedi Helen Mirren filmis «Kuninganna» / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Ka Nikolai II kohta on juba üle 25 filmi, milles sugugi kõigis ei ole ta olnud ideaalne kangelane. Ent nende, Venemaa keisri mälestust samamoodi «solvavate» filmide näitamise keelamist ei ole varem keegi nõudnud. Mille poolest siis «Matilda» erineb?

Asi on nimelt selles, et 2000. aastal kuulutas vene õigeusu kirik (Moskva patriarhaat) Nikolai II koos abikaasa ja lastega pühakuks. Veel varem, juba 1981. aastal, oli seda teinud vene õigeusu kirik välismaal.

Nagu teada, lasti 1918. aasta juulis Venemaa viimane keiser, tema abikaasa, viis last ja mõned teenijad Ipatjevi maja keldris Jekaterinburgis Vladimir Lenini isiklikul korraldusel maha.

Romanovid enne Esimest maailmasõda. Keskel Aleksandra ja Nikolai II

FOTO: Wikimedia

Keisri märtrisurm ja 1991. aastal leitud säilmed (mis 2008. aastal tuvastati lõpliku kindlusega just tsaaripere säilmetena) lubasid viimaks vene õigeusu kirikul kõiki vajalikke eeskirju täites kuulutada tsaaripere pühakuks.

Mainitud eeskirjad ehk kaanonid sätestavad ühtlasi, et igal pühakul peab olema ka oma elulugu, «pühakulugu» (житие vene keeles). Kusjuures see ei pea olema mitte lihtsalt elulugu, vaid lugu tema kui pühaku elust, milles ei ole patte ega tõsiseid eksisamme.

Nii et Nikolai II armulugu mingisuguse, pealegi veel mittevene sugu baleriiniga ei mahu kindlasti kaanonisse. Seepärast algaski liikumine filmi keelustamiseks just murelike õigeusklike ringkondadest ja selle etteotsa kerkis Nikolai II «fänniklubi» tundeküllane liige Natalja Poklonskaja.

Ülimalt eksalteeritud Krimmi endine prokurör sammus isegi mullu 9. mail «surematu polgu» kolonnis, käes Venemaa keisri ikoon – ehkki tavapäraselt kantakse selle marsi ajal pigem oma sugulaste, 1941.–1945. aastal Suures Isamaasõjas võidelnud sõdurite ja ohvitseride pilte.

Natalja Poklonskaja (keskel) kandmas 2016. aastal Krimmis Simferopolis «surematu polgu» marsil Venemaa keisri Nikolai II ikooni / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kõigest hoolimata ei saatnud Poklonskaja ponnistusi võitluses «Matildaga» edu: film peagi linastub ja lisaks astus hiljuti selle kaitseks välja ka kultuuriminister Vladimir Medinski, kes teatavasti on tihedalt seotud Kremliga. Miks nii? Kohe selgitan.

Putin versus Nikolai II

Venemaa monarhistlikes ringkondades on juba ammu arutatud ja jõutud isegi hukka mõista president Vladimir Putini seisukohti Venemaa viimase keisri suhtes. Nii kohtus näiteks Kremli peremees 4. märtsil 2014 Novo-Ogarjovo residentsis ajakirjanikega ja vastas küsimustele Ukraina kohta. Muu hulgas sõnas ta:

«Minu arvates kujunes see revolutsiooniline situatsioon juba ammu, Ukraina iseseisvuse esimestest päevadest alates. Lihtne Ukraina kodanik, lihtne ukraina mees kannatas nii Nikolai Verise, Kravtšuki, Kutšma, Juštšenko kui ka Janukovõtši ajal. Midagi, peaaegu mitte midagi ei ole paremaks muutunud.»

Sellise väljaütlemise peale reageeris otsekohe vanim Vene monarhistlik organisatsioon Venemaa Keiserlik Liit-Ordu, mis mõistis hukka presidendi sõnad Nikolai II kohta. Tehti avaldus, milles märgiti, et «niisugune sõnavõtt ei ole esmakordne. 2011. aastal Sotšis ehitusbrigaadide töölistega kohtudes kasutas Putin kahjuks täpselt samasugust «epiteeti» [...] niisugused väljendid on sobimatud ja solvavad miljonite õigeusklike tundeid.»

Hüüdnime Verine pälvis Nikolai II enamlastelt, kes süüdistasid teda sadade inimeste hukkumises 1896. aastal Hodõnka väljal kroonimispidustuste ajal ja tööliste massilises mahalaskmises Esimese Vene revolutsiooni ajal 1905.–1907. aastal.

Hodõnka tragöödia ohvrid

FOTO: Mary Evans / John Massey Stewart

Niisiis, Venemaa president ei häbene sugugi pruukida Nikolai II kohta enamlaste hüüdnime ja on sama meelt hinnanguga Venemaa keisri kohta, mille talle andis Jossif Stalin oma õpikus «VK(b)P ajaloo lühikursus». Ent miks demonstreerib Putin nii selgelt põlgust tapetud monarhi suhtes?

Esimene põhjus peitub minu arvates selles, et paljud eksperdid on juba ammu täheldanud Venemaa viimase keisri Nikolai II ja praeguse Venemaa presidendi teatavat välist sarnasust ja poliitilise kursi kokkulangemist.

Mõlemad on lüheldast kasvu, ei vaata inimestele silma, peavad «salanaisi» (Nikolail Matilda, praegusel Venemaa presidendil Alina Kabajeva), ei usalda lähikondlasi, ei armasta vaevarohket igapäevast riigijuhtimist, eelistavad kabinetis istumisele otsida vaimsust pühamutest ja raamatutest. Riigivara röövimine Nikolai II ja Putini ajal on võrreldavalt jõudnud ülikõrgele tasemele, mis on lasknud verest tühjaks isegi sõjaväe: ühel uppusid laevad ja sõdurid sõid hallitanud leiba, teisel kukuvad alla raketid ja varisevad kokku kasarmud. Abitu välispoliitika on tekitanud nii Tsaari- kui ka Putini-Venemaale tarbetuid sõjalisi konflikte ja viinud riigi isolatsiooni.

Alina Kabajeva / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Otse loomulikult ärritavad need võrdlused kohutavalt Putinit: ta näeb ajaloopeeglis vastu vaatamas ehtsat peegelpilti kõigi oma puuduste ja kompleksidega. Pealegi inimesena, kes on üdini impeeriumikompleksi küüsis, ei suuda Putin andestada Venemaa viimasele keisrile vabatahtlikku tagasiastumist ja niinimetatud Suure Venemaa kaotamist. Seepärast puudub Venemaa presidendil Nikolai II suhtes igasugune kaastunne ja mõistmine.

Doktor Freud tuleb appi

Kuid on veel teinegi põhjus, miks Putin ei ole oma keiserliku eelkäijaga sugugi rahul. Siin tuleb seletuse leidmiseks pöörduda doktor Sigmund Freudi poole.

Putin on ilmselgelt langenud tervelt kahe kompleksi ohvriks: võimuihalus ja surmahirm. Venemaa avalikus poliitilises ruumis ringleb lakkamatult idee taastada riigis monarhistlik kord. Selle kontseptsiooni üks peamisi eestvõitlejaid on Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei surematu juht Vladimir Žirinovski. Too vana kogenud poliitik on teatavasti alati silma paistnud kavaluse ning erilise oskusega tajuda Kremli võimukoridorides puhuvaid tuuli.

On päris selge, et Putin sondeerib Žirinovski avalduste kaudu pinda, kuidas suhtub ühiskondlik arvamus monarhia taastamisse. Venemaa vananev juht mõistab suurepäraselt, et tema mitteformaalsele valitsemisele tuleb varem või hiljem lõpp, mistõttu on kätte jõudnud aeg hakata mõtlema sellele, kuidas ametlikult tõusta Venemaa troonile. See ei pea olema ju isegi ametlikult «keiser», vaid võib olla näiteks «ülemvalitseja» – kui auahnus tahab rahuldamist, siis kõlbab iga võte.

Vladimir Putini büst Kasimovo külas Peterburi lähedal. Venemaa riigipead on kujutatud Vana-Rooma keisrina toogasse riietatuna. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kuid kahtlemata tiksub Putini peas selle juures mõte Nikolai II kurvast saatusest. Kui Venemaa president seisab Punasel väljakul mausoleumi kõrval tribüünil, mõtleb ta küllap igavikuliste teemade peale, sest tema selja taga puhkavad lõppeks kunagise maailma suured ja vägevad alates Leninist ja lõpetades Nõukogude Liidu viimaste kommunistlike juhtidega.

Mõte, et kord saab meist kõigist põrm, vapustab kahtlemata Putinit tugevamini kui tavalist kodanikku. Inimest, kes on väga kaua viibinud piiramatu võimu kraanide juures, tabab äärmiselt tihti kiusatus võrrelda ennast jumalaga.

Ent mida kõrgemale inimene karjääriredelil ronib, seda suurem on oht, et ta langeb vandenõu ohvriks, et keegi kas või kergelt tõukab teda ja juba ta langeb tipust põrmu. Ja kui halvasti lõpetas veel Nikolai II! Ehkki tema amet «pärines otse jumalalt»!

Konflikt surematu võimu ihalemise ja enda surelikkuse, mida ju tõestab ka Nikolai II saatus, tunnetamise vahel ajab Putini vististi lausa hulluks ja hävitab igasuguse hingelise tasakaalu. Tundub, et selle peale on Putin nüüd otsustanud Nikolai II-le kätte maksta. Kreml tahab Venemaa viimast keisrit alandada ja seepärast rahastas ka filmi tema armusuhetest.

Punane väljak talvel / Scanpix

FOTO: SCANPIX

«Matilda» rahastamine

«Matilda» eelarve oli ligikaudu 21 miljonit eurot, mis on ühe Venemaa filmi kohta täiesti utoopiline. Projekti üks kaasautoreid, Vladislav Moskaljov, on öelnud, et linateos tehti raha eest, mida eraldas Gazprombankile alluv offshore-ettevõte pistise eest presidendi asjadevalitsejale Vladimir Kožinile.

Viimane oli nimelt aastail 2000–2014 Venemaa presidendi asjadevalitseja. Kožin tundis Putinit hästi juba sellest ajast, mil tulevane Kremli peremees töötas Peterburi linnavalitsuses.

Moskaljovi sõnul «Kožin valis otse minu nähes mingi numbri ja andis korralduse: «Kümme.» Seejärel saatis Gazprombank raha Küprosele ja offshore Tradescan Consultants Ltd (100 protsenti Gazprombankile kuuluv Küprose firma) kandis omakorda raha üle filmile. See on selline Kremli likviidne ühiskassa. Seda raha tagasi maksma ei pea. Sellest rahast maksti ka avanssi Utšitelile: kolm miljonit tema firmale Rok ja miljon dollarit sulas.»

Kui produtsendid otsustasid projekti käigus režissööri vahetada, sekkus kohe Putini isiklik sõber, nimekas dirigent Valeri Gergijev. Ta helistas produtsentidele ja sundis neid Utšiteli tagasi võtma.

Valeri Gergijev Süürias Palmyras / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Cherchez la femme

Miks on Utšitel pälvinud nii kõrge soosingu? See on juba omaette uue filmi süžee: cherchez la femme! Kusjuures see naine on eesti päritolu.

Venemaa filmitäht, näitlejanna Julia Peresild, sündis 1984. aastal Pihkvas. Tema ema oli lasteaiakasvataja, isa Sergei Peresild – tema oligi eesti päritolu – linnas tuntud ikoonimaalija. Naine tutvus Utšiteliga filmi «Ääremaa» võtetel. Peagi sai Peresild Utšiteli «salanaine», kes sünnitas talle kaks tütart: Anna (2009) ja Maria (2012).

Praegu elab Peresild kõmuajakirjanduse andmete kohaselt koos Roman Abramovitšiga, kes uue armastuse nimel läks sel aastal lahku abikaasast Darja Žukovast.

Julia Peresild / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Abramovitš kuulub ammusest ajast Putini sõprade lähimasse ringi, mistõttu Utšitel sattus sisuliselt samuti Venemaa presidendi «perekonda», kus teatavasti on sõprade vahel laialt levinud mitmesugused keerulised abieluvälised suhted.

Lisaks ei tasu tähelepanuta jätta asjaolugi, et Venemaal tuleb suure raha saajal tavapäraselt ajada asja föderaalse julgeolekuteenistusega, et kindlustada enda turvalisus ja pääs kohtuliku karistuse eest. Vastasel juhul rakendub kohe skeem: andke vaid inimene ette, küll tema vastu juba tõendeid leiab!

Võib pidada usutavaks, et Utšitel, kel on kõrged soosijad Kremlis, ei hakanud Venemaa tšekistidega raha jagama. Need aga ässitasidki siis nagu marukoera tema ja ta filmi kallale Poklonskaja. Aga see oli möödalask! Naisterahva kõik katsed keelata «Matildat» on ette mõistetud läbi kukkuma: Kreml lihtsalt ei luba Putinilt kallist mänguasja ära võtta.

Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.