Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/26/7142581t1hf54f.png)
Olud muutuvad päev-päevalt kitsamaks. Raskuste üle kurtmine on üldine. Tundub tihti, et kurtmine oleks nagu nakkav haigus, kuid tõsiasi on siiski see, et raskusi on palju ja kannatajaid palju. Kui tungida lähemale nende inimeste ellu, kes võitlevad üliinimlikult palukese leiva pärast, näeme tihti, milliseid vastuolusid tuleb ilmsiks avalikus elus.
Meil on silmade ees pilt, kuidas isa ja ema jätsid maha 7 last, et tõmmata enesele avalikkuse tähelepanu ja kuidagi abi saada suure pere kasvatamisel. Ümbruskonna inimesed ja kool kinnitavad, et mahajäetud lapsed on eeskujulikult kasvatatud. Isa ja ema on võimelised oma lapsi kasvatama.
Hoolekande-seaduse järele on raske ametlikul hoolekandel toetada perekonda, kus isa ja ema töövõimelised. On korduvalt juhitud meie riigitegelaste tähelepanu maksvale vildakale seadusele, kuid paigast ei nihku see sammugi. Selle asemel puistatakse meid üle seadustega, mis hoolekande summasid järjest suurendavad.
Naisorganisatsioonid on korduvalt juhtinud tähelepanu, et abivajavate laste kasvatamist tuleb juhtida rohkem kodudesse, perekonda, mitte eeskätt lastekodudesse, kus lapse kasvatamine väga kallis ja kus loomulikult ta saab ikkagi massi kasvatuse.