Mari Saat

FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Mis saab siis, kui töövõimetuse üle otsustamine läheb arstidelt ametnikele? Äkki on kuskil midagi valesti läinud? Kirjanik Mari Saat kirjeldab oma haige sõbra juhtumit.

Üks minu noor sõber haigestus raskelt vist umbes kümme aastat tagasi; igatahes kaheksa aastat on ta saanud töövõimetustoetust, ehk nagu vanasti öeldi – invaliidsuspensionit.

Tema haigus on üks neist, mida nimetatakse halvaloomuliseks, st sellest ei ole paranemist, aga kuna ta viibib pidevas päevaravis ja saab häid ravimeid, suudab ta end hoida enam-vähem kõbusana, ehk nagu öeldi enne 2017. aasta tervishoiureformi – 60 protsenti töövõimetuna. Nüüd peaks see siis asjale loogiliselt lähenedes tähendama 40 protsenti töövõimekust?

Just nüüd, septembri algul jõudis kätte aeg seda toetust uuesti taotleda. Sõber rõõmustas uue võimaluse üle, mis nüüd värske seadusega avanes: lisaks arsti hinnangule sinu haiguse ja töövõime kohta saad sa täita umbes neljaleheküljelise küsimustiku, kuhu võid üksikasjaliselt kirjutada kõik oma vaevused.

Sõber kirjutas need kõik küsimustikku sisse ja saatis koos taotlusega töötukassasse; raviarst omalt poolt saatis oma hinnangu – nagu alati oli tehtud. Ja ennäe – pärast mõnenädalast ootamist tuli vastus: minu sõber tunnistati täielikult töövõimeliseks! See tähendab, terveks?

Töötukassa vastuses seisis, et kuna arst neid kaebusi (et ta minestab sageli, et hommikuti iiveldab, et haiged liigesed ei lase teiste abi kasutamata treppidest ronida jne, jne) oma kaaskirjas ei kinnitanud, siis need ei vasta tõele. Järelikult oli sõber töötukassale valetanud!

Töötukassa vastuses seisis, et kui taotleja ei ole otsusega rahul, võib ta esitada vaide või uue taotluse. Sõber läks oma raviarsti juurde selgitust otsima. Arst oli jahmunud ja ütles, et see otsus on täiesti absurdne. Tema oli saatnud, nagu alati varem, diagnoosi ja hinnangu tervisliku seisundi kohta, ega tulnud selle pealegi, et peab üle korrutama kõiki neid vaevusi, mis patsient oma küsimustikus kirjeldas.

Koos patsiendiga täitsid nad nüüd arsti hinnangulehe uuesti ja arst saatis selle töötukassasse. Siiski ütles ta, et patsient peab käima veel perearsti juures, sest raviarst ei saa kirjutada hinnangusse seda, et patsient põeb vähemalt kord kuus viirushaigust.

Kuigi see on tingitud põhiravimist, mis immuunsuspuudulikkust põhjustab, peab viirushaiguse põdemist siiski kinnitama perearst. Sõber läks siis perearsti juurde, aga tema üllatuseks ei tahtnud perearst sugugi haigekassale oma hinnangut kirjutada. Ta ütles, et viirushaigused nüüd küll selle haigusega ei seostu.

Kui mu sõber ütles, et kuidas siis ei seostu, kui põhiravimi kohta on öeldud, et see immuunsuspuudulikkust tekitab, ütles perearst, et nojah, ta võib ju seda omakorda oma kaaskirjas kinnitada, aga ega patsiendil sellest midagi kasu ei ole: «Nad seal töötukassas niikuinii ütlevad ära – nii palju on neid, kellele nad ära on öelnud, sest riigil lihtsalt pole raha!»

Niiviisi ütles vana perearst, kes esimesed viisteist aastat oma karjäärist töötas Nõukogude riigis, kus oli tavaline, et rahvale räägiti üht (töötukassa kaudu saab invaliide abistada ja neid paremini tööle suunata), aga tegelikult mõeldi teist (töötukassa ülesanne on liigsed abivajajad maha kriipsutada)…

Sellisele kahtlusele sai sõber kinnitust; kui ta kurtis häda ühele oma tuttavale, kes töötukassas nõustajana töötab, ütles see: «Muidugi esita uus taotlus, aga see on lihtsalt jabur, mis meil seal tehakse…» – nii oli töövõimeliseks tunnistatud insuldihaige, kellel paranemislootust ei ole.

Kui teised kolleegid selle otsuse peale pahandasid, põhjendas otsustaja asja nii: me ei saa talle enam vastu tulla, me oleme teda juba nii palju aidanud, me lihtsalt peame ta maha tõmbama, või saagu terveks ja mingu tööle!

Tolle tuttava jutu järgi vaatavad taotlusi läbi töötukassa juhatuse liikmed – igale liikmele patakas taotlusi, mille üle ta ainuisikuliselt otsustab (kui sõber äraütlemispaberit uuris, leidis ta sealt tõesti üheainsa juhatuse liikme allkirja). Juhatuses on viis liiget, kellest vist ühel on juristiharidus, teistel polevat sedagi; meditsiinilist haridust mitte ühelgi.

Kas see ei sarnane natuke Stalini-aegse troikaga, kus ülekuulajate kolmikul oli õigus oma suva järgi otsustada inimeste elu üle, hoolimata sellest, mis tunnistusi ülekuulatava kaitseks oli esitada? (Siiski, seal otsustas kolmik, mitte üksainus isik.)

Minu sõber esitas uue taotluse ja ootab nüüd jälle vastust. Isegi kui seekord keegi töötukassa juhatuse liikmetest-otsustajatest arsti hinnanguga nõustub ja toetuse määrab, peab sõber ikkagi elama vähemalt selle ühe kuu ilma toetuseta… Miks ta ei esitanud vaiet, vaid uue taotluse?

Ta ütles, et esiteks ei olevat ta suutnud töötukassa kirjast aru saada, mismoodi vaide esitamine käib, teiseks ei olevat selleks tema meelest olnud alust, sest arsti kaaskirjas ju tõesti ei olnud kinnitatud sõna-sõnalt neid kaebusi, mis ta oma taotluses oli kirjeldanud.

Kas siis puuduliku taotluse esitamine oli arsti süü? Minu meelest mitte – minu meelest näitab see juhtum, et arste ei ole instrueeritud, mismoodi uue korra järgi tuleb hinnangut esitada. Võib-olla ei oldagi kõrgemal pool sellest huvitatud, et arstid oskaksid õigesti kaaskirju kirjutada – iga 200–300 eurot, mis koguneb äraöeldud taotluste pealt, on suure hulga taotlejate puhul suur kokkuhoid? Kas see siis oligi tervishoiureformi eesmärk – riigil ei ole ju raha?… Kas tõesti peab raha kokku hoidma niiviisi, salatsedes ja kõige väetimate arvel? Minu sõber ütleb, et kui nüüd ka ära öeldakse, siis esitab ta vaide, ja siis esimesel võimalusel jälle uue taotluse.

Aga halduskohtusse ta edasi kaevata küll ei saa (mida äraütlemiskirjas lahkelt soovitati), sest kui ta halduskohtus kaotab (ja suure tõenäosusega see juhtub, kui tema, asjatundmatu, riigi vastu kohtusse läheb), siis peab ta kandma kohtukulud, mida ta iialgi maksta ei jõuaks.

Veel sellest insuldihaigest, kes «tuleb maha kriipsutada, kui ta terveks ei saa…». Kas ei seostu see ühe vanasõnaga, vist nõukoguaegsega: pole inimest, pole probleemi… Ja kohe vägisi tikub meelde Stalini-aegne, Suure Isamaasõja järgne poliitika, kus sõjainvaliidid lihtsalt kriipsutatigi maha, küll natuke julmemalt – kustutati vargsi nende eluküünlad.

Kui aga säärast sihilikku kavatsust ei ole, vaid reform lihtsalt kukkus veidi vigane välja, siis oleks seda ju lihtne parandada, andes otsustamise töövõimetuse-võimekuse üle jälle arstidele, aga jättes töötukassale tema loomuliku funktsiooni: püüda nõustada invaliide neile jõukohase töö leidmisel.

Sest see on võhiklik arvamus, et inimene, kellele makstakse paarsada eurot kuus, ei taha töötada, kui ta vähegi jaksab – kes seda ei usu, püüdku ise paar kuudki selle rahaga hakkama saada.

Mis on aga sellel lool tegemist Narayama mäega?

Narayama on üks mägi Jaapanis, kuhu vanal ajal, kui nälg oli jaapani talurahva tavaline kaaslane, pidid  vanad ja väetid surema minema. Mitte omal jõul, vaid omaste abiga tuli nad sinna toimetada. Seal nad said siis palvetada, kuni jõudsid olekusse, kus maiseid muresid enam polnud.

Mõtlesin selle ilusa vana looga lõpetada, kui äkki lõi pähe, et minu sõbraga võrreldes on ju paljudel tema saatusekaaslastel olukord hulga hullem: tema on praegu tudeng, aga need kes ei suuda ei töötada ega õppida? Töötukassa eitava otsuse korral ei kaota nad mitte ainult toiduraha, vaid ka ligipääsu haigekassa teenustele, see tähendab võimaluse ennast ravida. Nii et nende reis Narayamale võib käia õige kähku?

Teiselt poolt, nende pealt säästetud ravikulud toovad riigile/haigekassale kümneid ja sadu kordi rohkem kokkuhoidu kui paarisajaeurone abiraha… Vägisi hakkad uskuma kuulujuttu, et see kokkuhoid ongi värske reformi tegelik eesmärk.

Autorist. Mari Saat (kodanikunimi Mari Meel) on eesti majandusteadlane, TTÜ õppejõud ja kirjanik.