Lugu Venemaal elanud eestlastest: järjest tapeti kõik ära (21)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlastest kommunismiohvrite hauad Venemaal
Eestlastest kommunismiohvrite hauad Venemaal Foto: ERM

Venekeelne uudistekanal Raadio Svoboda heidab pilgu peale enne Teist maailmasõda Nõukogude Liidus toimunud Siberi eestlaste massihukkamistele ja sellele, kuidas see võigas lugu tuli lõpuks päevavalgele.

79 aastat tagasi, 24. juulil 1938, lasti Kanski serval maha 77 inimest: 76 eestlast ja üks lätlane. Mahalaskmised kestsid terve suve.

Veel üks massilise hukkamise päev langes 22. augustile: siis lasti maha 70 eestlast, kes olid elanud Krasnojarski krai Rõbinski rajoonis.

Nende ja veel sadade inimeste saatusest ei olnud aastakümneid midagi teada. Sugulased ei teadnud, kus ja mis asjaoludel olid nad hukkunud või kuhu maetud. Ja küllap ei olekski saanud teada, kui poleks olnud üht inimest – Osvald Jegorovitš Bogdanovit, kes oli ise ühe maha lastud eestlase järeltulija.

Ta nägi pealt isa kinnivõtmist ja alles aastaid hiljem, 1980. aastatel, sai teada, et isa ei surnud mitte laagris peaaju soonte skleroosi (nagu oli kirjas perele välja antud õiendis), vaid lasti 24. juulil 1938 Kanskis maha. Sellest sai alguse tohutu uurimistöö, mis kestis peaaegu 20 aastat, päris Osvald Jegorovitši surmani 2006. aastal välja.

Töö tulemus oli Rõbinski rajooni mälestusraamat «Süüta süüdlased» («Без вины виноватые»). Tänu sellele uurimusele on praeguseks teada rajooni ligemale 1000 represseeritu saatus – nende seas oli lisaks eestlastele ka venelasi, lätlasi, leedulasi, ukrainlasi.

«Nad elasid nagu kõik teised»

Krasnojarski krai Rõbinski rajoonis elas eestlasi üsna palju: ühed olid 19.–20. sajandi vahetusel sõitnud Siberisse lootuses rajada sealsetel hõlvamata aladel oma majapidamine, teised olid siia jõudnud pisut hiljem, juba tsaariaegse peaministri Pjotr Stolõpini reformide käigus.

«Isapoolne suguvõsa saabus Eestist Siberisse 1898. aastal,» pajatab Jelena Osvaldovna Bogdanova, Osvald Jegorovitši tütar ja represseeritud Rõbinski rajooni eestlase lapselaps.

Põllumassiiv Siberis / Scanpix
Põllumassiiv Siberis / Scanpix Foto: SCANPIX

«Õigeusku minnes vahetas enamik eestlasi perenime, sest need eesti omad kõlasid ikka vene kõrvale väga võõralt. Nii et eestlaste järeltulijad on meil siin Ivanovid, Timofejevid, Bogdanovid, Rodionovid … Ümberasujatele anti kolimisraha –  tervelt 25 rubla. Selle eest said nad näiteks lehma, mis maksis kolm rubla, hobune maksis  rubla, ülejäänu läks elu sisseseadmiseks. Ehitamiseks anti neile metsa. Ja nii rajasidki eestlased siia Kabritski küla. Selles elas umbes 150 inimest. Nii nagu olid kodumaal maad kündnud, kündsid ka siin usinalt edasi. Tegid palju tööd, rassisid ja nägid vaeva, elamised olid neil korralikud, kõik oli mõistlikult üles ehitatud ja paika pandud. Tegid ise juustu ja vorsti. Aga kui algasid repressioonid, põletati küla maani maha, pered aeti kolhoosi, kusjuures üritati nii teha, et ühte kolhoosi satuks kaks-kolm eesti peret, mitte rohkem.»

Jelena Bogdanova
Jelena Bogdanova Foto: Julia Starinova

Praegu võib tihti kuulda lugusid, et inimesed suutsid isegi kõige raskematel aegadel kas või tükati säilitada traditsioonid, elulaadi, emakeele. Ent Jelena Bogdanova kinnitab, et sellest ei saanud juttugi olla.

«Mis te nüüd! Nad elasid nagu kõik teised. Eestlastel põletati Kabritskis kõik maha, hävitati täielikult, nad aeti puupaljana kolhoosi, mis traditsioone seal enam! Vanaema ja vanaisa rääkisid küll aktsendiga, aga ikkagi vene keeles. Järgmine põlvkond aga unustas emakeele juba sootuks ära. Või tegi näo, et unustas. Siis aga algasid mahalaskmised.»

Eesti pere 1930. aastatel Krasnojarski krai Rõbinski rajoonis
Eesti pere 1930. aastatel Krasnojarski krai Rõbinski rajoonis Foto: Julia Starinova

«Vanaisa viidi minema 1938. aasta veebruaris. Kohe pärast 23. veebruari pidupäeva, samal ajal tähistati uue elektriliini avamist – tema selle üles pannud oligi,» räägib Bogdanova.

«Kui ta koju jõudis, oodati teda juba ees. Öeldi, et viiakse korraks ära. Aga tagasi ta enam ei tulnud. Saime alles hiljem teada, et kedagi ei viidud kuhugi laagrisse, vaid tapeti sealsamas ära. Isa rääkis mulle repressioonidest nii: esimeses laines olid venelased, siis teises laines läksid eestlased, seejärel lätlased ja leedulased. 1938. aastal tapeti kõiki järjest just rahvuse järgi: muud tunnust ju polnud, siin olid kõik talupojad. Troika istub koos: kõik, mahalaskmine. Midagi nad ei arutanud. Üks eesti pere oli lapsendanud 14-aastase orvu, kes oli Siberisse sattunud Kasahstanist. Temagi lasti maha. Tapeti hulgi, aeti auku ja muld peale. Kanski elanikud kartsid linna äärde minna – sealt kostis kogu aeg laske.»

«Isegi inimese moodi hüvasti jätta ei lastud»

Isa, vendade ja ühe 17-aastase sugulase kinnivõtmisest on meile mälestuse jätnud Osvald Jegorovitš Bogdanov ise:

«Veidi enne südaööd korraldati meie kodus läbiotsimine. Võeti ära kõik dokumendid, isa foto ja jahipüss koos laskemoonaga. Meil emaga lubati isaga kokku saada. Ema haaras kiiresti kaasa leiba, pekki ja raha ning me läksime osakonna kontorisse.

Kuigi möödunud on juba nii palju aastaid, on mul seniajani silme ees pilt meie kohtumisest. Põleb petrooleumilamp, laua taga istub kolm vahistatut. Ema nutab ja annab üle paki ja raha. Militsionäär harutab paki lahti, lõigub noaga peki ja leiva väikesteks tükkideks ja annab siis isale üle. Isa jõudis meile ainult öelda: «Ärge muretsege, homme olen kodus tagasi.» 

Isegi inimese moodi hüvasti jätta ei lastud.

Enne märtsi keskpaika võeti kinni kõik endised Kabritski küla elanikud, kõik minu kandi inimesed, eestlased. Nende naiste ja laste püüded saada kinnivõetute saatust teada lõppesid edutult.»

Prantsuse karikatuur näljahädast ja kodanike karmist kohtlemisest Nõukogude Liidus 1930. aastatel: Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) ohvitser sunnib relva ähvardusel surnuks nälginut hoidma plakatit, millel on prantsuse keeles kirjas «Oleme väga õnnelikud» / Scanpix
Prantsuse karikatuur näljahädast ja kodanike karmist kohtlemisest Nõukogude Liidus 1930. aastatel: Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) ohvitser sunnib relva ähvardusel surnuks nälginut hoidma plakatit, millel on prantsuse keeles kirjas «Oleme väga õnnelikud» / Scanpix Foto: SCANPIX

Palju unetuid öid

1956. aastal sai Bogdanovite pere isa surmatunnistuse ja teate rehabiliteerimise kohta.

«Seal oli öeldud, et Jegor Fjodorovitš suri 1942. aastal Magadani laagris peaaju soonte skleroosi,» lausub Jelena Bogdanova. «Samasugused õiendid said ka teised külaelanikud ja alati oli kirjas ka haigus: kopsupõletik, infarkt, soolevähk, meningiit …»

Alles siis, kui algas perestroika, 1980. aastate lõpul, õnnestus Osvald Jegorovitšil (kes oli sel ajal juba kuuekümne ligi) pika kirjavahetuse järel mitmesuguste instantsidega välja selgitada, et tema isa ei viibinud üldse mingis laagris. Vaid koos vendade, sugulase ning teiste hõimlaste ja külaelanikega, kes võeti hiljem kinni, lasti maha viie kuu pärast Kanskis, kõik ühel päeval, 24. juulil 1938.

Moskva 1938. aastal / Scanpix
Moskva 1938. aastal / Scanpix Foto: SCANPIX

Osvald Bogdanov ei olnud hariduselt ajaloolane: ta oli 1947. aastal lõpetanud põllumajandustehnikumi sealsamas Rõbinski rajoonis, kus elas kogu elu. Ta töötas algul agronoomina, seejärel majandusjuhatajana, pensioni eel aga oli raamatupidaja.

«Kui aus olla, siis algul ei kavatsenud ma hakata välja selgitama kõiki Rõbinski rajooni repressiooniohvreid. Ma ju isegi ei teadnud repressioonide ulatust. Teadsin ainult, et minu sugulased ja omakülamehed ei olnud kinnivõtmise järel enam koju tulnud,» kirjutas ta.

«Alustasin otsinguid. Aga millest alustada? Puhtalt lehelt? Kaasasin otsingusse nende külaelanike sugulasi, keda teadsin. Nende vastustest sai selgeks, et kõik lasti maha ühel päeval. Ma ei suutnud öid uinuda, silme ees vilksatasid aina omaste armsad näod ja nende mahalaskmine. Igasugu kuuldused, teadagi, levivad väga kiiresti. Mulle hakkasid kirjutama ja külla sõitma päris tundmatud inimesed. Aitasid nõuannete ja soovitustega. Avanes juhus näha, siis aga ka üles kirjutada üle 200 represseeritu nime. Siis saingi aru, et pean kogu ülejäänud elu pühendama otsingutele.»

Kui Osvald Jegorovitš seda 2000. aastate algul kirjutas, oli tal õnnestunud juba välja selgitada 607 Rõbinski rajoonis elanud inimese saatus. Nende seas oli 148 eestlast, 33 lätlast, 13 poolakat, kaheksa hiinlast, kolm austerlast, kolm tatarlast, kaks sakslast, üks usbekk, üks rumeenlane ning 395 venelast, ukrainlast ja valgevenelast. «Repressioonide teise laine ajal 1938. aastal võeti kinni eestlasi, lätlasi, poolakaid, hiinlasi, austerlasi, tatarlasi, sakslasi ja rumeenlasi,» kirjutas Bogdanov.

Tarvis täita spioonide avastamise plaan

«Niipea kui algas perestroika, hakkas Osvald Jegorovitš vaat et meistki varem koguma andmeid Rõbinski rajooni represseeritute kohta. Alustas oma isa otsingust. Seejärel selgitas välja sugulaste, perekonna lähemate tuttavate saatuse. Bogdanov otsis üles selliste inimeste sugulased, kellest oli ainult põgusaid märkmeid, tihtipeale kõigest perekonnanimi. «Ketti mööda» ilmus aina uusi andmeid aina uute inimeste kohta,» ütleb Aleksei Babi, ühingu Memorial Krasnojarski osakonna esimees.

«Osvald Jegorovitš tegutses «rahvaloenduse meetodil». Mingis mõttes läks ta meist kaugemale: ei hakanud ootama, kuni talle kuskilt teavet jagatakse, vaid asus ise seda hankima. Võib öelda, et ta utsitas represseeritute rehabiliteerimist tagant. Tema töö on veel sellegi poolest ainulaadne, et ta kogus teateid äärmise hoole ja ülima täpsusega: millal täpselt keegi laagrisse saadeti, kus ja millesse suri. Meil selle töö peale enam võhma ei jätkunud. Pisut enne surma 2006. aastal andis Osvald Jegorovitš oma arhiivi tütrele üle. Palusin Jelena Osvaldovnalt neid kaustu ja kaks kuud vahet pidamata skannisin ja digiteerisin neid. See on unikaalne dokumendikogum, mis veel tuleb põhjalikult läbi töötada,» räägib Babi.

Babi sõnul on Bogdanovi tehtud töö võrreldav Memoriali piirkondlike osakondade tegevusega. Toome siin ära kõigest mõne Rõbinski rajooni represseeritud eestlase loo, mille Bogdanov oli kildhaaval kokku pannud.

Raud, Danila Petrovitš, eestlane. Töötas Novõje Petšorõ külas keevitajana, vähese haridusega. Viis last. Süüdistati osalemises põrandaaluses natsionalistlikus organisatsioonis. Lasti maha 22. augustil 1938, matmiskoht teadmata. Perele öeldi, et Raud mõisteti 10 aastaks laagrisse ja suri 1942 kopsupõletikku.

Uibo, Gottard Andrejevitš, eestlane. Töötas Novõje Petšorõ külas koolijuhatajana. Abielus, kuus last. Süüdistati spionaažis. Lasti maha 22. augustil 1938 Kanskis, matmiskoht teadmata. Perele öeldi, et Gottard Uibo suri 1943 kinnipidamiskohas maksaabstsessi.

Valdes, Jakov Timofejevitš, eestlane. Töötas elevaatori masinistina. Süüdistati spionaažis ja kontrrevolutsioonilises agitatsioonis, lasti maha 22. augustil 1938. Perele öeldi, et suri 1944 laagris meningiiti.

NKVD hukkamisrühm / Arhiiv
NKVD hukkamisrühm / Arhiiv Foto: arhiiv

Bogdanovil õnnestus tihtipeale leida üles represseeritud eestlaste sugulased ja täiendada nende biograafiat perekondlike meenutustega. Aga tihtipeale juhtus hoopis nii, et Krasnojarski krais hukkunud eestlaste järeltulijad jõudsid kas või mingisuguse teabe otsimisel hukkunud lähedaste kohta ise Bogdanovi juurde. Üks katke Jakov Valdese tütre Alidia Jakovlevna kirjast:

«Isa viidi minema otse töölt. Tehti läbiotsimine, võeti ära tema dokumendid ja fotod. Viisime emaga talle kuu aega pakke, aga naabrinaine Tšornõhh (tema mees viidi ka ära) ütles, et nad olid juba neljandal päeval ära viidud. Ta olevat oma Grigorit oodanud vaksalis ja näinud, kuidas nad ära viidi. Ootasime teda, arvasime, et küll seal aru saadakse ja ta lastakse tulema. Ema läks öövahetusse tööle, mina aga põgenesin kodunt, sõitsin Krasnojarski ja seisin seal tundide kaupa vangla juures, ootasin isa, mõtlesin, et leian ta üles ja tõestan kõigile, et ta ei ole vaenlane. Ema ootas teda truult aina edasi. Suri 8. detsembril 1989. aastal 82-aastasena. Mina aga jäingi rahvavaenlase tütreks. Hiljem, koolis, ütles õpetaja: «Võimekas tüdruk, aga edasi ta õppida ei saa.»»

Babi kinnitab, et massilisi mahalaskmisi põhjustas ülevalt ette antud plaan. «Need inimesed, keda massiliselt maha lasti, olid spioonid sama palju nagu mina baleriin. Kõik olid talupojad, valdavalt vähese haridusega või täiesti harimatud. Ehk ainult üksikutel oli sidemeid Eestisse jäänud sugulastega. Igas peres oli oma kuus-seitse last. Aga organitel oli tarvis täita spioonide avastamise plaan ja nii nad siis avastatigi. 31. jaanuaril 1938 andis VK(b)P KK poliitbüroo Krasnojarski kraile täiendava piirarvu: 1500 inimest esimeses ja 500 inimest teises kategoorias. Lahtiseletatult: veel 1500 inimest lubati maha lasta ja 500 laagrisse saata,» selgitab ta.

Ajalugu ei säilitata

Osvald Jegorovitš Bogdanov elas kogu elu Rõbinski rajoonis Kamala külas. 2000. aastate alguseks sai ta valmis oma Rõbinski rajooni mälestusraamatu algse variandi. 2004. aastal ilmus aga juba «Süüta süüdlased».

Bogdanov osales ka krai poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusraamatu koostamises ja unistas mälestusmärgi püstitamisest Rõbinski rajooni represseeritutele, aga seda teoks teha ta enam ei jõudnud. Ta unistas sellestki, et Kanskis püstitatakse massiliste mahalaskmiste paigale mälestusmärk, ja sedagi ei jõudnud ta ära oodata.

«Meil on Kamalas maja, see anti emale kui silmapaistvale haridustegelasele. Ikkagi Venemaa teeneline õpetaja. Seal see meie koduke siis on,» ütleb Jelena Bogdanova, kes ise elab juba aastaid Krasnojarskis.»

Küla Krasnojarski krais / Scanpix
Küla Krasnojarski krais / Scanpix Foto: SCANPIX

«Vanemate surma järel me seda ära ei müü. Ei saa omaste ja lähedaste maja müüa, see ei ole hea asi. Ehkki me ei käi Kamalas enam kuigi palju. Küla sureb välja. Elekter on alles. Katlamaja korsten oli otsekui mälestusmärk – selle panid püsti vangid. Aga kõik on lammutatud.»

Ta jätkab: «Kamalas elavad peamiselt veel vanakesed. «Linlikest» asutustest on seal seesama katlamaja ja siis vanadekodu, mis võtab enda alla kahekordse maja esimese korruse, teine on tühi. Praegu ostetakse peremeheta maju vaestelt peredelt kokku emapalga eest või siis laamendavad neis üldse joodikud ja narkomaanid. Keegi muidugi mingit ajalugu ei säilita.»

«Aga vaat hiljaaegu juhtus päris solvav lugu: telemehed sõitsid Kamalasse isast filmi tegema. Püüdsid tänaval mingi joodiku kinni ja kohe tema käest aga pärima: «Kes see Bogdanov selline oli?» Justkui oleksid spetsiaalselt välja otsinud …»

Vene mees lööb risti ette Nõukogude Liidu endise juhi Jossif Stalini – mehe, kes on vastutav miljonite inimeste tapmiste eest – ikooni ees / Scanpix
Vene mees lööb risti ette Nõukogude Liidu endise juhi Jossif Stalini – mehe, kes on vastutav miljonite inimeste tapmiste eest – ikooni ees / Scanpix Foto: SCANPIX

Oleks peaaegu rabanduse saanud

Bogdanovi nimi pole Eestis kuigi hästi tuntud. Jelena Osvaldovnal on siinsete sugulastega sidemeid, vahetatakse kirju (muide, Siberist ei ole nõukogudejärgsel ajal ajaloolisele kodumaale tagasi tulnud kuigi palju eesti perekondi). Aga «ametlikul» tasandil ei ole tema sõnul teavet Bogdanovist ning Siberi ja Rõbinski eestlastest peaaegu üldse.

«Sellest on juba üle kümne aasta, kui rahvuskogukonna juubelile sõitis Krasnojarski kraisse Eesti saadik. Isa kohtus temaga, tegi ettepaneku anda välja raamat Rõbinski rajoonis elanud eestlaste saatusest. Talle öeldi: ainult siis, kui eessõnas räägitakse, kui halb on eestlastel praegu Venemaal elada,» ütleb Jelena Bogdanova.

«Isa oleks peaaegu rabanduse saanud. Ta ei oleks kunagi selle peale välja läinud, et midagi halvasti nõukogude korra kohta öelda. Ma ütlesin talle ikka: no kuule, isa, kuidas sa saad ometi kommuniste toetada? Nad lasksid ju sinu isa ja vennad maha. Aga tema vastu: see ei ole sinu valu! Väga huvitav suhtumine! Kas nad siis mulle polegi sugulased? Mina ei tea, miks ta nii arvas. Võib-olla sellepärast, et kasvas siin üles … Kogu tema elu möödus siin …»

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid (21)
Copy
Tagasi üles