FOTO: Urmas Nemvalts

Töötukassa on muutumas paindlikumaks ja see on loomulikult kiiduväärt. Arvata võib, et üpris suur roll on selles masuaegsel kogemusel: erinevad tööotsijad vajavad erinevaid võimalusi ja töötukassa asi ongi neid võimalusi pakkuda. Nii saab töötu 1. maist osa asju töötukassaga ajada interneti teel ning see on kahtlemata mõistlik lahendus mõlemale – aktiivselt tööd otsivat inimest pole mõtet lasta lakkamatult töötukassa vahet joosta, las otsib parem tööd.



Samuti teeb töötukassa 1. maist ära muudatuse, mida oodati temalt juba ammu – lühiajalise töötamise puhul kaob end uuesti arvele võttes nädalane ooteaeg. See peaks innustama tööta jäänud inimesi ka väiksemaid tööotsi vastu võtma. Just vähest paindlikkust on töötukassale seni ette heidetud, kriitilisemad tööotsijad on isegi tundnud, et nemad on töötukassa jaoks, mitte vastupidi. Kui avalik-õiguslik asutus oma ülesandeid täites kriitikast õpib ja end avalikkuse ootustele sobivamaks vormib, siis nii see peabki olema.

Omaette küsimus on aga see, kas töötukassa peaks abistava asutusena võtma karistusmaigulisi meetmeid. Sest just sellisena näib 1. maist jõustuv kord, mille järgi jääb töötu pärast kolmekordset «distsipliinirikkumist» kolmeks kuuks ilma õigusest end uuesti töötuna arvele võtta. Muidugi tuleb toetada põhimõtet, et õigus abile peab käima koos valmidusega tööd otsida, kuid kolmekuuline «karistamine» näib siin mõnevõrra ebaproportsionaalne.

Töötukassa hinnangul puudutab see umbes 700 inimest ja need inimesed ei saa töötutoetust ega töötushüvitist. Kuid arvestades riske, mida pikk tööta olemine niigi kätkeb, vaevalt et kolmekuuline «trahviaeg» sellise inimese tööotsimisentusiasmile hästi mõjub. Pigem võib oletada vastupidist: inimene, kes on niigi lootust kaotamas, võib sootuks heituda.

Hoopis põnevaks tõotab aga kujuneda pankrotistunud ja skeemitavate ettevõtete pitsitamine töötukassa poolt. Nimelt on töötukassal olnud osa ettevõtete puhul põhjust kahtlustada, et nii soodne palgalepe on töötajaga sõlmitud just lootuses saada suuremat töötuskindlustushüvitist.

Probleem pole iseenesest uus. Enne seadusemuudatust oli ka näiteks haigekassa hädas heldekäeliste palgatõusudega, mis said osaks naistele, kellel oli peatselt lootust rasedus-sünnitushüvitisele. Nüüd võtab haigekassa selle hüvitise arvutamise aluseks aasta võrra varasema töötasu. Töötukassas peab aga ametnik suutma iga juhtumi korral otsustada, kas kahtlus on põhjendatud või ei. Kas sellega saadakse hakkama?