Rein Lang: mida teha tasuta asjadega?

Rein Lang Foto: Toomas Huik

Miks on õigusteaduse õpetamine ja õppejõudude palgad muutunud avalikuks mureks? Tasuta kõrghariduse jagamine praegusel kujul viib paratamatult moonutusteni, mis hakkavad arengut pidurdama, kirjutab Rein Lang (Reformierakonna liige, justiitsminister 2005–2011).

Riigikohtu esimees valutab täiesti põhjendatult südant madalate palkadega Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tuleviku pärast (PM 31.08). Vandeadvokaat ja endine justiitsminister Jüri Raidla valutab südant sama asja pärast (PM 07.09). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna dekaan Raul Eamets on ka murelik (PM 6.09) ja pakub välja oma skeemi, kuidas muuta teatud ainete õpetamine ülikoolis jätkusuutlikuks.

Mõtleks aga korra kogu selle probleemi põhjuste üle. Enne tasuta kõrghariduse poliitika rakendumist polnud teema nii terav. Juurat õppida soovivate tudengite laiad hulgad tõid õppemaksuna sisse piisavalt, et maksta nende õpetajatele konkurentsivõimelist palka. Ja ega see õppemaks semestri kohta teiste riikidega võrreldes nii suur polnudki. Nagu ka õppejõudude palk. Kuid suures plaanis valitses tasakaal, mis vastas ühiskonna arengutasemele.

Kui see süsteem saanuks rahulikult areneda, oleks õigusteaduskonna õppemaks praegu ilmselt kõrgem ja samavõrra oleks kõrgem ka õppejõudude palk. Ja rahu oleks maa peal.

Aga sellesse süsteemi sekkus kõigevägevam parteipoliitika – rahva õnnelikuks tegemise nimel. Nüüd ei määra Tartu Ülikooli õppejõudude palka mitte enam isegi osaliselt turumajanduslik loogika, vaid avaliku võimu toodetud valemid. Nende valemite eesmärk on võimalikult väikese maksurahaga saavutada poliitiline tulemus. Kui see tulemus on tasuta kõrgharidus, saab IRL oma valijatele ette näidata mäetäie tasuta jagatud akadeemilisi kraade. Sahtlisse peitu jäetakse aga targu selle tasuta kraadijagamisega kaasnevad probleemid: kraadiomanike eluvõõrus ja puudulikud teadmised, õppejõudude näljapalk ja mainekahju.

Püüdku keegi veenvalt ümber lükata väidet, et tasuta asjade jagamisega kaasneb alati objektiivne soov saada need asjad kätte võimalikult odavalt. Maksuraha jagamisel vabariigi valitsuses ei ole keegi ministritest sedavõrd altruistlik, et oleks valmis kõrghariduse tulevase kvaliteedi nimel ohverdama oma haldusala vajadused ja tahtmised. Piirivalvurit ja muuseumiteadurit on raske veenda, et tema palk on kehv sellepärast, et ülikooli õigusteaduskonna professorile on kogu süsteemi pikaajaliseks käigus hoidmiseks vaja maksta vähemalt kolmekordset riigi keskmist palka, sest muidu on kümne aasta pärast jama majas. Ja kui sellised ministrid leiduvadki, on nad ametis ajutiselt, sest nende tööandja riigikogus kutsub nad kiirelt korrale.

Kas Tallinna tasuta ühistranspordil on tulevikku? Tegelikult ju ei ole, sest see ei arene nüüdisaegse linna vajadustele vastavalt. Areng on võimalik üksnes olukorras, kus inimesed on motiveeritud tegema asju paremini, sest seeläbi läheb neil endil elu paremaks. Administratiivne käsuliin seda paraku ei toeta. Ja nii jääbki tallinlane tasuta loksuma ja ümber istuma, raisates närve ja aega (loe: raha). Kellele aeg ja mugavused tasuta hüvest olulisemad on, liiguvad ikka oma autoga ning kiruvad rahapuudusest tingitud viletsaid teid ja liikluse korraldamatust.

Kas gümnasistide ja kutsekoolide õppurite tasuta toitmine aastal 2017 on tõepoolest vajalik? Tegelikult ju ei ole. Sest meie elu ei tooda tänapäeval näljas noori inimesi. Tahtmine saada see tasuta kõhutäide kõigile kätte võimalikult odavalt ei motiveeri kohe kuidagi nüüdisaegset ja tervislikku toitumist, rääkimata toidukultuuri arendamisest. 21. sajandi heaolu ei tähenda lihtsalt piisava hulga kalorite sisseahmimist, vaid ka meie meeltele elamuste pakkumist. Toidukultuur peab olema osa meie kultuurist ja võimalused selleks on meil olemas. Mida pole, on poliitiline tahe (õigemini julgus).

Tasuta arstiabi on jõudnud samuti tupikusse. Kõikvõimalike valemite ja Exceli tabelite koostamise tulemusena saavad kaheksa-üheksa aastat õppinud arstid praegu avalik-õiguslikus süsteemis palka vähem kui torulukksepad. Valimistest tingitud silmamoondus «tasuta» hambaraviga jõudis juba täielikku absurdi. Terve mõistus ütleb juba ammu, et sotsiaalmaksust laekuvaga ei ole võimalik ülal pidada poliitilise eliidi unistust anda oma valijatele kõikehõlmavat tasuta tänapäevast ja kvaliteetset arstiabi. Aga keegi ei julge küsida patsiendilt suuremat omaosalust. Vastupidi – tipp-poliitik sonib hoopis kõikehõlmavast ravikindlustusest kõigile. Ja kaasa noogutavad need, kes lubavad sotsiaalmaksu alandada (sic!).

Tasuta ühistransporti, raviteenuseid ja tasuta koolisööki tuleks anda neile, kellele seda  objektiivselt vaja on – neile, kellele ei ole antud kehalisi või vaimseid võimeid end üleval pidada või keda on tabanud mingi häda. Tasuta hüvede jagamine kõigile on ebamoraalne (rikkama kihi riiklik toetamine), aga ka majanduslikult jabur: teeme kulutusi ja pingutusi raha kokkukorjamiseks, et see siis tasuta teenuste, asjade ja toetuste näol kõigile võrdselt laiali jagada, tehes selleks omakorda kulutusi ja pingutusi.

Tasuta kõrghariduse jagamine praegusel kujul ei kuulu kindlasti kõige õnnestunumate poliitiliste otsuste hulka. Praegune süsteem viib paratamatult moonutusteni, mis hakkavad arengut pidurdama. Ei ole kuidagi mõistlik, et doktorikraadiga professor teenib täistööajaga sama palju või vähem kui mõni gümnaasiumiõpetaja. Aga just selleni ongi oskuslik poliitika vahetamine häälte vastu viinud.

Ülikoolid on põhiseaduse alusel teaduse ja kunsti õpetamisel vabad. Kuidas saab olla vaba, sõltudes selles õpetamises riigi pajukist? Ma oleksin skeptiline ka idee suhtes anda erialade õpetamise finantseerimine üle tulevastele tööandjatele, nagu seda on pakutud. Natuke meenutab see loomaaiaelukate adopteerimist või omaaegset ühismajandite šeflust teadusasutuste ja ettevõtete poolt (loe: teadlaste ja tööliste kohustuslikku sügisest kartulivõttu).

Mind paneb hämmastama ja teeb nukraks, et vaevalt kahekümne aastaga oleme  suutnud unustada, kuidas nõukogude administratiiv-bürokraatlik majandusmudel viis ühiskonna laostumiseni ja arengutupikusse. Meditsiini, transporti ja haridust peetakse jälle avalikuks teenuseks, mida peavad osutama kui mitte avalik võim ise, siis vähemalt selle absoluutse kontrolli all olevad institutsioonid. Ja muidugi tasuta. Seda religioosset usku ei suuda kõigutada ka kõikvõimalikud korruptiivsed ja korralduslikud jamad, mis seda tasuta majandamist saadavad. Isegi Tallinna linna tasuta puude ja kartulite jagamist valimiste eel võttis hulk inimesi täiesti tõsiselt.

Omaaegne peaminister Andrus Ansip tavatses öelda, et tasuta asjad on enamasti kasutud. See ajas muidugi harja punaseks neil, kellele kõige ja kõigi lausaline toetamine ongi maailmavaade. Aga ka neil, kes tahavad hüpata mäest alla kihutavale kelgule, kuna kelgul valitseb reibas ja lõbus meeleolu. Kui aga kelguga vastu saunaseina põrutada või kui mäe otsast saadud kineetiline energia lõpuks otsa saab ja kelku tuleb taas mäkke hakata vedama, selgub, et enam nii lõbus ei olegi.

Huvitav, miks ei lähe seda tasuta hüvede jagamise teed maailmas kõige rikkamad ja õnnelikumad norralased, taanlased ja islandlased. Austraallastest ja uusmeremaalastest rääkimata.