Raul Rebane.

FOTO: Sander Ilvest

Aeg on faktitäpsus uuesti au sisse tõsta, kirjutab meediaekspert Raul Rebane.

Selle loo eesmärk on hoiatada leviva kommunikatsioonimeetodi eest, mida võiks nimetada veendunud oletamiseks. Meetodit rakendades oletan üsna veendunult, et selle termini autor on Kurt Vonnegut, aga mine sa täpselt  tea.  Asi pole uus, juba hitlerliku Saksamaa propagandaminister Josef Goebbels oli meister rakendama põhimõtet «Kuradile faktid, peaasi et rahvas on veendunud!». Miski hästi toimiv pole võõras ka Eestis ja pärast väikest otsimist leiab ka meilt häid näiteid, kus vale abil üritatakse oma tõde kaitsta.

Oletusmaailmarekordeid Maarjamaalt

Alguseks kurioosum, võimalik, et maailmarekord. 25.04.2017 oli Tallinna TVs  saade «Otse kümnesse», suvel oli ka kordus. Stuudios on Mati Hint, Mart Helme, Toomas Vitsut, Silver Meikar ja saatejuhina Peeter Ernits. Räägitakse Rail Balticust. Enamik on  vastu. Mati Hint on ka vastu, ühe argumendina toob fakti, et trassi ehituseks on vaja 17 miljardit kuupmeetrit liiva ja kruusa. Ta kirjeldas, et see on kilomeeter korda kilomeeter, korda kilomeeter, korda 17 ja Eesti kruusavarudest ei piisa ja tuleb Lätist ja Leedust Pärnu sadama kaudu juurde osta  jne. Seega on kõik väga paha, sest raisku läheb loodus ja kõik muu.  

Saatejuht ja külalised ei reageeri, ka mitte vaatajad Facebooki kaudu, aga põhjust oleks, sest argumentatsiooniandmetes oli eksitus tuhat (1000!) korda. Rail Balticu trassi ehituseks on vaja, kui avaldatud andmeid uskuda, umbes 15 miljonit kuupmeetrit liiva ja kruusa.

Miljardil  ja miljonil on suur vahe, ehk oleks abiks lihtne ettekujutus, et miljon Eesti  krooni oli umbes meeter sajakrooniseid Koidulaid, miljard aga kilomeetrine torn. Kui see 17 miljardit oleks tõsi, siis selle kruusahunniku äravedamiseks oleks vaja autode rivi, mis ulatuks umbes 80 korda ümber maakera, ehk päris palju. Seega, kui juba tuhandekordne viga jääb meil märkamata, mis siis veel muust rääkida.

Homoseksuaalid on inimgrupp, kelle suuruse ja mõju kohta on meil oletusi massiliselt. Missugustele uuringutele ja faktidele toetus omaaegne riigikogulane Ants Erm, kui ta kirjutas 7. oktoobril 2014 Postimehes, et «homoseksuaalrevolutsiooni võidukäik on jõudnud sinnamaale, et mõnedes maades harrastab homoseksuaalset vahekorda juba üle 20 protsendi inimestest», ei tea.  See 20 protsenti peaks ka maailmarekord olema, kõvasti üle 10 korra eelmisest parem. Kui saaks veel teada, mis riigis nii on, siis oleks asi  selgem, keegi võiks autorilt küsida.

Erinevaid, tihti vastukäivaid andmeid esitatakse Eesti metsa kohta. Keegi ei saa enam aru, kus on tõde, kas seda on saja aastaga poole võrra juurde kasvanud või väheneb metsa pindala kiiresti.

Praeguse meediapildi põhjal nagu väheneks, teadlased aga väidavad, et tuleb juurde. 21. märtsi «Foorumis» kõlas ei tea mitmendat korda tõdemus, et sõites autoga Jägalast Aegviitu, on ju selge, et «kõik Eesti metsad on maha raiutud». Selliseid üksiku üldiseks rääkimine ja siis põhjapanevate järelduste tegemine on väga tüüpiline, metsalugu pole ainuke. Kuulsa Haabersti remmelga puhul hakati siiski fakte uurima ja «iidse puu» vanusest kukkus kohe 220 aastat maha.

«Eestis enam midagi ei toodeta», «Varsti on meil 50 000 moslemipagulast», «Ühe eestlase toit on teine eestlane», «E-valimised on ebaturvalised, sest mujal nii ei tehta» ja muud sellist kuuleb saadetes nii palju, et ei viitsi enam peadki pöörata. Ei pööratagi ja nende väidete esitajad saavad rahus edasi toimetada ja lollusi rääkida.

Loomulikult ei ole sellised asjad ainult poliitilistes tekstides. Tänavu 24. juuni Vikerraadio  muusikasaates mängiti šlaagrit «Rosamunde» ja saatejuht ütles veendunult, et see on vana saksa šlaager. Ei ole mitte. See on tegelikult tšehhi helilooja Jaromir Vejvoda 1927. aastal loodud kaunis armastuslugu  «Škoda Lasky», mis valiti tšehhide eelmise sajandi parimaks lauluks, ja loomulikult on nad pahased, kui nende asja kellelegi teisele kingitakse. Kui keegi Euroopa nimetaks näiteks meie «Isamaad» vene rahvalauluks, oleks klaarimist kõvasti.

Kui fakte ei kontrolli, võib eksida täitsa tühja koha peal. Olin veendunud, et väljend «Nagu saega lõikab, kui naabril hästi läheb», kõlab just nii, ja oletasin seda ühes artiklis. Kursusekaaslasest kirjandusteadlane Peeter Olesk tegi mulle selle eest paraja peapesu, sest õige on hoopis «nagu kreissaega…» ja see on tsitaat Hugo Raudsepa näidendist «Vedelvorst». Ei maksa juuksekarva lõhki ajada, ütleks mõni, aga see pole mitte õige. Viga on viga ja ka sellistest ülevaatamistest satuvadki avalikku välja valed tsitaadid.

Faktikontroll ausse!

Paha tunnistada, aga faktide kontrollimise asjus oleme üks mahajäänud riik, õieti pole nagu seda mõtteviisigi. On aga palju kohti, kus veendunud oletamisele on kuulutatud sõda. Juulis toimus Madridis konverents «GlobalFact4», kus osales 190 inimest 50 maalt, Eestist teadaolevalt mitte. Selles asjas on olemas oma teooria ja praktika, eetikakoodeks ja reeglid. Meil ei tea avalikkus sellest midagi.

Esialgseks õppimiseks pole vaja mina kaugele, tuleks minna Soome, neil on asi juba aastaid liikumas. Alguseks võiks internetist vaadata kodulehte https://faktabaari.fi/. See on kodanikealgatus ja idee on selles, et põhjendatud kahtluse korral on inimestel võimalik pöörduda faktibaari poole ja seal üritatakse võimalikult kiiresti anda uduajamise astmele professionaalne hinnang. Siin annavad palju abi ka ajakirjanikud, kellel faktikontroll on (peaks olema) veres.

Kogu sellel tegevusel on ka kaugeleulatuvad pedagoogilised eesmärgid, eelkõige suurendada tulevaste valijate kriitilist mõtlemist avaldatud tekstide suhtes. See tähendab, et faktikontrolli ideoloogia on jõudnud ka kooliprogrammidesse, ja see on juba saavutus.

Praktika tõestab, et kui valimiste ajal räägitavaid jutte kriitiliselt ei kontrolli, siis muutub riigi tähtsaim kodanikeakt rahvuslikuks lollipüüdmiseks. Eesti ajaloos jääb loodetavasti ületamatuks 2007. aasta riigikogu valimiste kampaania, kus valimislubadustel puudus üldse igasugune reaalne põhi. Sellest ajast on pärit «viie jõukama hulka», «40 000 krooni kuus», «kahekordne pension» jne. Sellest raharikkast ja vähese kriitikameelega ajast päästis meid 2008. aasta kriis, aga ega instinktid ennast ilusamaks ja targemaks rääkida  ole kuskile kadunud.

Tean, et eelkõige vanemad inimesed küsivad nördinult, et kas teil seal Tallinnas siis mingit kontrolli ei ole, mis vaataks, et ei valetataks. No ei ole, meil on sõnavabadus. Aga samal ajal on meil ka vabadus avaldatusse ja räägitusse kriitiliselt suhtuda ja selle suhtumise pealt teha oma otsused. Seega, tõe pall on meie endi käes ja kui kodanike endi kriitikameel meile pakutava infotoidu suhtes ei parane, siis tuleb olla nagu seni. Süüa, mida ette antakse.