Angela Merkel.

FOTO: Imago/ScanPix

Sel aastal on olnud valimised mitmes olulises Lääne-Euroopa riigis, nagu Hollandis, Prantsusmaal, Suurbritannias ja viimasena eile Saksamaal. Ehkki veel aasta algul pelgasid paljud inimesed nendega seoses suuri vapustusi, pole neid tulnud. Nii ka Saksamaal, kus aasta või kaks tagasi tekitas ärevust ksenofoobse ja Putini-meelse AfD esiletõus.

Sensatsiooni ei juhtunud ning ka terve valimiskampaania oli kahe sealse traditsioonilise tegija, kristlike demokraatide ja sotsiaaldemokraatide keskne. Tänapäeva poliitikat võib kirjeldada kui võitlust ühiskondlike teemade päevakava ja maailmapildi kujundamiseks, mis oleks võimalikult kasulik ühele või teisele poliitilisele tegijale. Ehkki näiteks AfD oli huvitatud, et migratsiooni teema oleks nendel valimistel keskne, on selle aktuaalsus viimasel ajal vähenenud ning peamiseks kujunesid hoopis majandus- ja sotsiaalküsimused ning reformide (pensionisüsteemi jms) vajadus.

Spordimõisteid kasutades hõivasidki valimistel kaks kõrgemat poodiumiastet Kristlik-Demokraatlik Liit ja Sotsiaaldemokraatlik Partei, kes on seni moodustanud koalitsiooni, ent väiksemate erakondade esindatus Liidupäevas tähendab, et võimalikud on ka teised variandid. Igatahes on sotsiaaldemokraatide hulgas kaks leeri ning ühed leiavad, et nende erakond peaks minema opositsiooni, teised pooldavad koalitsiooni kestmist, kuna see aitab mõjutada valitsuse poliitikat.

Koalitsiooni koosseisu küsimus – mis saab peagi igal juhul lahenduse – pole tegelikult ainus küsimus, mis nende valimistega seondub. Ülejäänud puudutavad otseselt liidukantsler Angela Merkeli kuju. Merkeli ja kristlike demokraatide valimiskampaania oli võrdlemisi igav ning keskendus status quo hoidmisele. Suuremale osale sakslastest see sobib, kuna ajad võivad olla küll igavad ja vastavad ka poliitilised figuurid, kes valdavalt värvitud, ent Saksamaale on viimased 12 aastat olnud suurepärased ning sellest ka toetus Merkelile ja tema kristlikele demokraatidele, kes seonduvad valijatele stabiilsusega. See, et Merkelile pole kasvanud 12 aastaga mantlipärijat, on ka tema enda teene, kuna oma parteisiseste konkurentide kõrvalepuksimisest on ta olnud kahtlemata huvitatud.

Kui inimene on juba sedavõrd pikalt võimul ja ees seisavad järgmised neli aastat, tekib küsimus, millisena ta ajalukku läheb. Merkeli puhul saab selles osas seekordne ametiaeg lõplikuks kaalukeeleks. Teine oluline küsimus puudutab välispoliitikat ja täpsemalt, kas Merkel kannab rahvusvahelisel areenil ja transatlantilistes suhetes välja Euroopa eestkõneleja ja liidri rolli, mida ta on üritanud endale viimastel aastatel võtta.