Lauri Hussar: miks demokraatiaarutelu läbi kukkus?

Lauri Hussar. Foto: Postimees

Hiljuti ütles üks pangahärra muigelsui, et just tema on ohuks demokraatiale, kuna poliitikutele eluasemelaenu andes on ta mõistnud poliitika populismilõksu. Taustaks rahvaasemike hirm kaotada valijate toetus ja sellega töö – eksistentsiaalne hirm paneb tegutsema.

Tähelepanu võitmiseks on vaja üha krõbedamaid sõnu, kõvemat karjumist ja oponendi kurja nahutamist. See külvab avalikkuses vastandust, hirmu ja viha. Avaldamiseks pole vaja enam suurt meediamaja. Piisab sotsiaalmeediakontost ja selle jälgijatest, et sõnum liikvele läheks. Seejuures saab arvamust pritsida vabalt ja vastutuseta, ainsaks filtriks arvaja enda eetilised tõekspidamised.

Kuulasin neljapäeval SDE kokku kutsutud demokraatiaarutelu riigikogus. Pean kurvastusega tõdema, et (ühe erandiga) jooksis arutelu lati alt läbi. Valimiseelne poliitiline tiinus väljendus sildistatud vastasseisuna sotside-natside vahel. Põhjalikumat käsitlust – miks demokraatliku muutusena oodatud araabia kevad pöördus terroriks, realiseerus valedest kubisenud Brexit ja USA presidendiks sai miljardärist kloun, ning kas see kõik on moel või teisel võimalik ka Eestis – peaaegu ei kuulnudki.

Poliitikud jätkasid vanal tuntud rajal. Arutlesid, mida ja kuidas muuta, et muutuks ka poliitika ja säiliks demokraatia. Sisuliselt räägiti iseendast – endast muidugi head ja teistest halba.

Tänapäeva demokraatia peamine probleem pole poliitika tegemise viis, vaid see, kuidas poliitika peaks rahvaga suhestuma. Mantra, et poliitika on rahvast kaugenenud, on tore, kuid ei vii meid selles arutelus edasi. Näitleja Jaak Prints oli riigikogu kõnetoolis ainus, kes rääkis demokraatia ohtudest just selles võtmes. Ta märkis, et sotsiaalmeedia on viinud meid olukorda, kus meie maailmapilt ei moodustu enam kogemusest, vaid tugineb kuulujuttudele. Kõne päädis üleskutsega, et lahendus võiks vastasseisu asemel olla turvatundes, mida poliitikud saaksid inimestele keerulistel aegadel pakkuda.

Ent ainult poliitikute vastutustundele ei saa lootma jääda. Inimene peab ka oma peaga mõtlema. Oluline on seejuures rõhutada, et sotsiaalmeedia pole sotsiaalne ega ka meedia ajakirjanduslikus mõttes. Kuidas teisiti tõlgendada seda, et meie eest teeb valikuid robot (pakub sisu, millesarnast oleme juba varem lugenud) ning tihti jõuab sotsiaalmeedia tarbijateni ka sellist, millel pole reaalsuses toimuvaga mingit pistmist. Tegemata on faktikontroll ja puudub tasakaal.

Seetõttu olen tihti noortele elluastujatele esinedes öelnud, et kui tahate lolliks jääda, tarbige vaid sotsiaalmeediat. Kui ühiskonna saaks sellest karist eemale juhitud, võib olla lootust ka demokraatia keskse probleemi lahendamisel, milleks on maailmavaate alusel hääletajate vähene hulk.