Keskerakonna valimisreklaam.

FOTO: Kuvatõmmis/Youtube

Ajaloost leiab hulgaliselt näiteid sellest, kuidas masside sümpaatia võitmiseks või säilitamiseks saavad päästvaks õlekõrreks välised ohud ja probleemid, mis inimesi tihedamalt juhtide ümber koondavad. Seda trööbatud populistlikku võtet on ikka armastanud Keskerakonna poliitikud, kes oma erakonda samas hellitavalt ikka ja jälle integratsioonierakonnaks nimetavad. Kuid ei saa ju sillaehitajateks lugeda neid, kes omakasu eesmärgil vastandavad eri rahvaid ning ühiskonnagruppe. Selle järjekordne näide on venekeelsetele valijatele suunatud reklaamklipid, mis esindavad selgelt ühte klassikalist propagandataktikat, mille selle teooriate asjatundjad ja uurijad on ristinud «hirmuga kauplemiseks».

Kõik on väga lihtne. Ühel pool on Kaos ehk kõik ülejäänud, kelle valimisedu toob kaasa vene kultuurikeskuse ja venekeelsete lasteaedade sulgemise, «tasuta» – ehkki siiski maksumaksja kinnimakstava – Tallinna ühistranspordi kaotamise ja muud seesugused morbiidsed tulevikuväljavaated. Teisel pool on nagu antiikmütoloogias Kosmos ehk Kord eesotsas Yana Toomi, Mihhail Kõlvarti ja teiste punapõsksete Keskerakonna poliitikutega, kes inimkonnale kunagi ammustel, juba äraunustatud aegadel need hüved toonud on. Ja vaid nemad on garant, et uuesti Kaosesse ei libisetaks.

Keskerakond on ainuke barjäär korra ja bardaki vahel – see on nende reklaamide sõnum. Tänu müütide ülesäratamisele aidatakse kõigel vene valija alateadvusesse kogunenul jõuda teadvuse tasemele ning ühtlasi seatakse Eesti kohalikele valimistele ja selle ümber käivale erakondlikule võitlusele kontseptuaalsed ning propagandistlikud raamid.

Populistidest poliitikud ja ebamoraalsed võtted ei ole eilse päeva leiutis. Hirmu kohta on Machiavelli juba poole tuhande aasta eest kirjutanud, et seda on valitsejal palju kasulikum esile kutsuda kui armastust. Ka põhilised propagandatrikid on pea viimased sada aastat samad, lihtsalt tehnilised võimalused on paranenud.

Manitseda Keskerakonna poliitikuid meeleparandusele, et nad jätaksid vähemalt ühiskonna lõhestamise, on senise põhjal otsustades tulutu. See, et Keskerakonna juhtpoliitikud räägivad ühtedele üht ja teistele vastupidist, pole hoolimata esimehe vahetusest muutunud ja näiteks Mailis Repsi või Mihhail Korbi kõrvetada saamisest pole midagi õpitud. Ka Keskerakonna uus esimees pole paraku piisavalt põhimõtteline inimene, kes ühiskonna teadlikku lõhestamist pealt nähes tarmuka eesti taluperemehe kombel kannaga vastu maad põrutaks ja kogu selle jama lõpetada käsiks. Pigem eelistab ta Savisaare Keskerakonna arsenali kuulunu jätkuvale kasutamisele läbi sõrmede vaadata ja korrata mantrat uuenenud Keskerakonnast.