Tugevad sügistormid ja 28. september taaselustavad mälestusi traagilisest õnnetusest Estoniaga Läänemerel. Mõtlen neile, kellele jäi see merereis viimaseks, ja neile vapratele, kes raskes võitluses tormisel merel jääkülmas vees imekombel ellu jäid.

Käisin hiljuti meremuuseumis, kus III korrusel asub Estonia katastroofiga seotud ekspositsiooniosa. Nägi välja nagu aastate eest: laeva 1:100 mastaabis makett, seinal läti kunstniku A. Halturinsi õlimaal «Parvlaev Estonia hukk», laeva päästerõngas, mis jõudis muuseumi Hiiu maavalitsuse päästeosakonnalt, ning laevakell, mille tuukrid tõid 1994. aastal vrakist välja ja mis anti seejärel muuseumile.

Logiraamat jäi Estoniale. Just selles muuseumiosas esitles BNSi kirjastus 23. septembril 1997 Andi Meistri raamatut «Lõpetamata logiraamat». Kolm aastat pärast õnnetust ilmunu oli kirjastusele «Mayday Estonia» I ja II järel kolmas raamat Estonia katastroofist.

Andi Meister oli õnnetuse ajal teede- ja sideminister ning aastatel 1994–1996 Eesti, Soome ja Rootsi ühise uurimiskomisjoni esimees. ««Lõpetamata logiraamat» on kõige põhjalikum teos, mis Estonia katastroofist maailmas on ilmunud. Raamat sisaldab palju fakte, mida pole võimalik ümber lükata, samas on seal ka seni vastuseta küsimusi,» ütles esitlusel BNSi peatoimetaja Ainar Ruussaar.

Kirjastuse juht Tiina Tammer lisas, et tegemist on ajaloolise materjali, mitte äriprojektiga. Raamatu vastu oli juba enne ilmumist suur huvi ja anti vastakaid hinnanguid. BNSi juhatuse esimees Allan Martinson pidas oluliseks, et Meister julges esitada küsimusi, mida teised ei tahtnud või ei julgenud küsida.

Raamatu olulisust rõhutas ka meremuuseumi direktor Ants Pärna. «Lõplikke tõdesid pole olemas. Sisemine sund pani mind kirjutama, otsisin vastust küsimusele MIKS?,» nentis autor ajakirjanikele ning lisas, et raamat ei konkureeri uurimiskomisjoni ametliku aruandega.

«Olen toetunud põhiliselt allkirjastatud tunnistustele, mida kinnitavad igal soovitud hetkel ametlikud toimikud, ning mõtelnud ennekõike ellujäänute ja hukkunute omaste meelerahu peale.Tegemist on ühe inimese meenutuste, mõlgutuste ja nägemusega,» on kirjutanud Andi Meister oma raamatus. Siis teada olnud fakte laeva seisukorra, hukkumise ja päästetööde kohta analüüsides esitas autor hüpoteese ja küsimusi, mis vajaksid vastuseid.

Ta arvustas ka ilmunud materjale, mis spekuleerisid infoga ning mille sihiks oli tihti õnnetuse süü vaid meie meremeeste kaela ajada. Tragöödia järel hakkasid levima spekulatsioonid, vandenõuteooriad, süüdistused. Ajakirjandusse jõudnud materjalide ja komisjoni vahearuannete põhjal tehti sageli oletusi, kus faktid ja hüpoteesid kippusid segunema.

Riikide eriarvamuste ja komisjoni liikmete vahetumisega lõpparuanne venis ja avalikustamisel 1998. aasta sügisel tekitas vastureaktsioone. Seda peeti poolikuks, alustati proteste ja vaidlusi. Liiga palju oli ebaselgust ja eri osaliste ambitsioone. Raamat on väärt lugemist ka nüüd ja paneb mõtlema selle üle, mil määral nüüdistehnoloogia suudaks meile uut infot pakkuda. Vastuseta küsimusi on palju ja saladusloor katastroofi ümber pole hajunud. Kui palju tõele lähemale veel üldse võib jõuda?