Bruno Mölder: keeletu mõttelugu?

Bruno Mölder Foto: Tartu Ülikool

Loengupidamine inglise keeles annab eesti mõtteloo professoriks kandidaatidele võimaluse näidata oma rahvusvahelises teadustöös vajalikke oskusi, selgitab TÜ filosoofiaosakonna juhataja Bruno Mölder.

Mõtteloo professorite loengute väljakuulutamine Tartu Ülikoolis on eestikeelsest kõrgharidusest ja rahvusülikoolist hoolivate inimeste seas tekitanud ärevust ning murelikke küsimusi: miks ometi peetakse neid loenguid inglise keeles? Mis on saanud rahvusülikooli ideest ja aatest?

Esitan väikese selgituse, aga olgu kohe alguses öeldud, et rahvusteaduste professuuridega on kõik väga hästi ning rahvusülikool pole sugugi ohus.

Alates 2012. aastast on Tartu Ülikooli juures riiklikult toetatud kümmet rahvusprofessuuri eesmärgiga pakkuda erilist tuge eesti keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele, õpetamisele ja säilitamisele. Mullu hindas professuuride tegevust rahvusvaheline komisjon, mis andis professuuridele üldiselt kõrge hinnangu, kuid jagas ka mõningaid soovitusi järgmiseks rahastusperioodiks.

Üks rahvusprofessuuridest kandis nime Eesti filosoofia ajaloo professuur, mille loomise üks eesmärke oli valmistada ette juba üldisem Eesti mõtteloo professuur. Eksperdid soovitasid arendada seda professuuri veelgi laiemalt: kitsalt üksnes eesti mõtteloole keskendumise asemel rajada professuur, mis mõtestaks ja käsitleks mõttelugu Eestis laiemas rahvusvahelises, ennekõike Euroopa mõtteloo kontekstis.

Eestis levinud ideed ja mõtted pole kunagi olnud isoleeritud, vaid neid saab ja tuleb vaadelda osana laiemast info- ja ideedevahetusest. Ühtlasi julgustasid eksperdid rahvusprofessuuride täitjaid veelgi rohkem osalema rahvusvahelises teaduses ning see hõlmab peale eestikeelsete kirjutiste oma tööde avaldamist üldlevinud teaduskeeltes.

Vajame tipptaset

See toobki meid tänase teema juurde. Käimas on konkurss järgmisel aastal avatavale mõtteloo professuurile. Juhin tähelepanu asjaolule, et avatav professuur kannab mõtteloo, mitte kitsamalt Eesti mõtteloo nimetust. Analoogiliselt teise rahvusprofessuuriga – kunstiajalooga, mis tegeleb nii Eesti kui ka Euroopa kunsti ajalooga, – vaatab ka mõtteloo professuur asju laiemas kontekstis.

Ehkki tegevuse kese saab kindlasti olema Eesti mõttelool, ei tohi kõrvale jääda ka Euroopa mõtteloo uurimine ning miks mitte ka ida poolt tulnud mõjud Eesti intellektuaalsele traditsioonile. Tulevase professuuri ülesanne on niisiis Eesti mõtteloo uurimine, õpetamine ja tulemuste populariseerimine seoses Euroopa mõttelooga, aga ka filosoofia ajalooga Eestis. Mõtteloo õpetamine hakkab kindlasti toimuma enamjaolt eesti keeles.

Juba järgmisel aastal on kavas avada Euroopa ja Eesti mõtteloo kõrvaleriala bakalaureuseastmes, mis õpetaks nii Eesti kultuurilugu, Euroopa ideede ajalugu, teaduslugu, Eesti filosoofia ajalugu ning hõlmaks väga paljusid põnevaid valikaineid. Kaugemas tulevikus on professuuri ülesanne rajada eestikeelne magistriprogramm mõtteloo alal, mis valmistaks ette laia kultuurilise ja mõtteloolise silmaringiga inimesi, kes võiksid töötada näiteks mõttelooalaste tekstide toimetajatena, kellest praegu on Eestis tõsine nappus.

Üliõpilaste õpetamise kõrval peab tulevane professor muidugi ka teadust tegema ning seda rahvusvahelisel tipptasemel. Selle vältimatu tingimus on väga hea inglise keeles oskus nii kõnes kui ka kirjas, sest rahvusvaheline teadus on tänapäeval, meeldib see meile või mitte, enamjaolt ingliskeelne.

Tartu Ülikooli professoriks saadakse avaliku konkursi korras ning vastav kord näeb ette, et kandidaate hindavad kolm eksperti, kes kõik töötavad väljaspool Eestit. Mõtteloo uurijaid pole maailmas just vähe, kuid selliseid teadlasi, kes töötaksid ise välisülikoolides professorina, tegeleksid Eesti mõtteloo uurimisega ning valdaksid eesti keelt, pole just palju.

Kuna need vähesed võivad olla veel mõne kandidaadiga liiga lähedalt seotud ja tuleb jätta kõrvale huvide konflikti tõttu, siis jääb võimalikke kandidaate alles päris napilt. Nii jäid sõelale lõpuks kolm väga auväärset ja pädevat mõtteloolast maailma tippülikoolidest, kes olid valmis meid oma ekspertarvamusega aitama.

Paraku ei valda neist keegi eesti keelt sel tasemel, et eestikeelset loengut jälgida. Kuna avalik loeng on kandideerimisprotsessi osa, siis tundus otstarbekas paluda kandidaatidel pidada oma loeng inglise keeles, millega nad ka lahkelt nõus olid. Muud tehnilised lahendused, nagu sünkroontõlge või loenguteksti ingliskeelne kokkuvõte, ei asenda elavat esitust.

Näitab kandidaadi sisu

Loengupidamine inglise keeles annab kandidaatidele ühtlasi võimaluse näidata oma rahvusvahelises teadustöös vajalikke oskusi: võimet esitada oma uurimisteemat rahvusvaheliselt arusaadaval moel ning osaleda elavas diskussioonis. See näitab tegelikult meie teadlaste elujõulisust – nad suudavad oma mõtteid esitavad vastavalt vajadusele mitmes keeles. Nad on mitmekeelsed, mitte keeletud. Kandidaatide suurepärases eesti keele oskuses ja tunnetuses pole ju mingit kahtlust. (Muide, ainult kaks kandidaati peavad venia legendi loengu. Ülejäänud kahel on see juba varem peetud, kuid selleks, et kõik kandidaadid oleksid hindajate ees võrdses seisus, peavad nemad avaliku loengu.) Nende loengute kaudu saavad nüüd ka väliseksperdid ettekujutuse nende võimetest ja teadmistest.

Igapäevatöös, sümpoosionidel esinedes ning väliskolleegidega suheldes kasutavad mõtteloo professori kandidaadid inglise keelt alatasa. Seetõttu ei saa pidada sobimatuks ka näidisloengu pidamist inglise keeles auditooriumile, kelle seast kõik ei mõista eesti keelt. Kuid ka eestikeelsetel loengutel ja ettekannetel peab olema tähtis rolli. Kui mõtteloo professor kord valitud saab, siis oma inauguratsiooniloengu peab ta Tartu Ülikoolis kindlasti selges eesti keeles.