Ave Lauren ja Mari-Liis Jakobson: sisserände punktisüsteem pole võluvits

Inimesed raudteejaamas. Foto: SCANPIX

Viimases Eesti inimarengu aruandes tehti ettepanek tõhustada rändepoliitikat punktisüsteemi kasutusele võtmisega. Samas pole selle juurutamine niivõrd kerge ja ei pruugi anda soovitud tulemusi, kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased Ave Lauren ja Mari-Liis Jakobson.

Sisserände piirarv pole ainus Eestisse saabuvat töörännet takistav tegur. Vähemalt sama oluline on, et haritud spetsialistid Eesti üles leiaksid ning siin püsiksid.

Kui viimasel paaril aastal on Eesti rändeteemalistes debattides domineerinud pagulasküsimus, siis tänavu on rohkem tähelepanu saanud üks üsna teistsugune sisserändajate seltskond: välismaalased, kes tulevad Eestisse tööle või ettevõtjaks. Tööränne Eestisse on viimastel aastatel olnud kasvuteel, ent ometi kurdavad tööandjad raskuste üle sobiva tööjõu leidmisel. Probleem saavutas uue taseme 2016. aasta lõpul, mil esimest korda täitus töörännet reguleeriv sisserände piirarv ehk nn rändekvoot.

Ehkki osa ettevõtjaid on huvitatud eelkõige odavamate töökäte leidmisest, on üha enam kohalikke tööandjaid hädas haritud spetsialistide leidmisega, kellele ollakse valmis maksma ka kõrgemat palka. Pelgalt IKT sektoris räägitakse 5000 eksperdi puudumisest, kuid haritud töötajaid vajavad ka teised sektorid.

Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudus pole probleem ainult meil, vaid ka mujal Euroopas. Euroopa Liit hakkab talendisõda kaotama niisugustele riikidele, nagu Kanada, USA ja Austraalia. 2016. aastal leiti OECD ja Euroopa Komisjoni ühisuuringus, et kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud moodustas Euroopa Liitu saabuvast rändest kõigest 36 protsenti, samas kui USAs oli vastav näitaja 41 ja Austraalias ning Uus-Meremaal lausa 52 protsenti.

Üks viis, kuidas loodetakse haritud tööjõu osakaalu tõsta, on spetsialistide parem positsioneerimine võrreldes teiste rändegruppidega. Eestis on seda probleemi püütud osaliselt lahendada sisserände piirarvule erandite kehtestamisega – neid on nüüdseks 17. Mis mõte on aga piirarvul, mille piirid aina hägustuvad?

Tänavu avaldatud Eesti inimarengu aruande toimetajate ettepanek oli tõhustada Eesti rändepoliitikat punktisüsteemi kasutusele võtmisega. See erineb Euroopa riikides kasutusel olevast tööandjakesksest süsteemist, kus töö- ja elamisloa saab see välismaalane, kellele konkreetne tööandja on teinud tööpakkumise või ta juba ka palganud. See erineb ka Eesti praegusest süsteemist, kus sisserändaja peab mahtuma ka etteantud kvoodi sisse.

Punktisüsteemis uustulnuk tingimata tööandja kutset ei vaja, vaid teda hinnatakse mitmel skaalal (näiteks haridustase, keeleoskus, vanus, tööturukvalifikatsioon jne) ning nende põhjal arvutatakse välja iga rändaja n-ö kompleksväärtus. Kui see väärtus on teatud näitajast kõrgem, ongi inimesel võimalik taotleda elamisluba.

Seesugune lihtne ja läbipaistev süsteem on kasutusel näiteks Kanadas ja Austraalias, kes on talentide meelitamisel Euroopa riikidest tunduvalt edukamad. Järelikult oleks see parim lahendus ka meile? Võib-olla mitte.

Esiteks ei taga punktisüsteem täit kooskõla tööturuvajadustega ning sellega kaasneb küllalt suur elamislubade väärkasutamise risk. Näiteks on Eestis puudu märkimisväärne hulk kaugsõiduautojuhte, mistõttu võiksime anda selle kutsega inimestele punktisüsteemis rohkem punkte. Ühel päeval jõuabki Eestisse noor ja kõrgelt haritud inimene, kellel on ka rekajuhi paberid ning kes saab seetõttu punktisüsteemis kõrged punktid. Kuid ta ei asu siin tööle rekajuhina, sest töö on raske ja palk väike, vaid hakkab endale otsima mingit muud rakendust. Tulem? Eestis on küll üks inimene juures, kuid tööjõupuudust tema saabumine ei leevenda.

Teine probleem on punktisüsteemi administreerimine. Kuigi siia tulla soovivale välismaalasele on kõik võimalikult lihtsaks tehtud – sisesta oma andmed ja arvuti arvutab sulle punktid kokku –, paneb see siinsetele ametnikele täiendava koorma. Punktisüsteem on vaja väga täpselt kalibreerida, et see vastaks maksimaalselt meie vajadustele.

Samuti on vaja menetleda dokumente iga punktistatava oskuse kohta. Tahame anda lisapunkte eesti keele oskuse eest? Siis on vaja iga taotleja keeletaset ka päriselt kontrollida. Lisapunktid kutseoskuste eest? Väga hea, aga siis on vaja kontrollida ka kutsetunnistuste autentsust või hinnata olemasolevaid oskusi mingil muul moel. Kanada ja Austraalia ei ole loonud eraldi nn rändeministeeriumi ilma põhjuseta.

Neljas ja tõenäoliselt kõige suurem probleem punktisüsteemi juures on aga see, et sellest on vähe kasu olukorras, kus haritud tööjõud ei soovi riiki või regiooni tulla. Kui Kanada ja Austraalia – ingliskeelsete ja multikultuursete riikide – ukse taga on mobiilsete tippspetsialistide järjekord, siis kahjuks Euroopas ja sealhulgas Eestis on olukord teine. Meil ei ole mõtet korraldada talendikonkurssi olukorras, kus keegi ei avalda soovi osaleda.

Seega on meie jaoks punktisüsteemist hoopis olulisem küsimus: mida teha, et tippspetsialistid ja teised majanduskasvu mootorid siia tahaksid tulla?

Üks võimalus on pakkuda auhinda ehk stimuleerivate meetmete paketti soovitud tööjõusegmendile. Näiteks Prantsusmaa annab edukamatele välismaistele iduettevõtjatele 45 000 eurot stardikapitali ja pakub tasuta tööpinda mõne kohaliku inkubaatoriettevõtte juures.

Ent see ei pea tingimata olema rahaline preemia, keskenduda võib sisserännanute professionaalse võrgustumise soodustamisele, heale töö- ja elukeskkonnale või millelegi muule. Samuti on kõrgema väärtusega need stiimulid, mis peale kohale meelitamise suudavad hinnatud spetsialisti ka kohapeal hoida või hiljem tagasi tuua. Selliste talendimekade nagu Silicon Valley, London ja Hong Kong kogemus näitab, et enamasti töötatakse ühes kohas vaid kaks-kolm aastat.

Atraktiivne töö- ja elukeskkond kujuneb välja tööandjate panuse, kohaliku omavalitsuse tegevuse ning riiklike poliitikate koostoimes. Talent ei otsi üksnes kõrget palka, vaid ka paika, kus on tagatud tasemel teenused, kus elukeskkond on turvaline ja lõimumine hõlbus ning loodud on piisavalt võimalusi, et luua kontakte teiste omasugustega.

Eesliinil on siin tööandjad, kes ehk eraldivõetuna Eestis selliseid linnakuid nagu Googleplex Silicon Valleys rajada ei suuda, kuid kes selgasid kokku pannes saavad luua oma töötajatele innustava töökeskkonna ning toetada nende kohanemist ka laiemas ühiskonnas. Ent tähtis on ka linna- ja riigivõimu panus, sest nemad saavad olla tööandja toetavad partnerid, aga hoolitseda ka selle eest, et välismaalasest maksumaksjalegi oleks tagatud vajalikud teenused, ingliskeelne arstiabi ning lastele meeldiv üleminek kohalikku koolisüsteemi.

Mainekas üleilmset talendikonkurentsi indeksit koostav ärikool INSEAD tõstab oluliste faktoritena talentide meelitamisel esile ka paindliku töötamise ja mobiilsuse võimalust. Iseenesest võiks mobiilsus olla ju muidu piirideta Euroopa Liidu suur trump, kui ainult saaks nii, et mujalt siia saabunud talent igast liikmesriigist uuesti töö- ja elamisluba taotlema ei peaks hakkama. Paindlikku töötamist aitavad tagada nii head (andmeside)ühendused kui ka toetav õiguslik keskkond.

Ent meeldiv elukeskkond talentidele ei tähenda, nagu peaks kohaliku elanikkonna unarusse jätma. Üldine sotsiaalne turvalisus ja kõrge tööhõive on olulised, et ei tekiks pingeid põlisrahvastiku ning uustulnukate vahel. Lihtne asjaajamine riigiga ja suurema lisandväärtusega ettevõtlusvaldkondi soosiv maksukeskkond aitab luua kõrgepalgalisemaid töökohti nii kohalikele kui välismaalastele. Ja tipptasemel ning sotsiaalseid oskusi väärtustav (kõrg)haridussüsteem võimaldab tekitada talentide kriitilist massi, mis aitab tagada nii atraktiivset tegevuskeskkonda kui ka soodustada välistööjõu lõimumist.

Sobivate töökäte puudumine on probleem, millega tuleb tegeleda, kuid seda tuleb teha targalt. Lahendused pole lihtsad ning otsida tuleb loovamaid lahendusi kui pelgalt sisseränderegulatsiooni muutmine.

* Põhjalikumalt tuleb talentide Euroopasse ja Eestisse meelitamisest juttu Euroopa Rändevõrgustiku korraldataval eesistumise rändekonverentsil «Euroopa Liit ja üleilmne talendijaht» 21.–22. septembril.