:format(webp)/nginx/o/2017/09/20/7120751t1h9dc7.jpg)
Olen kahe Gustav Adolfi koolis õppiva lapse isa. GAG on meie elukohajärgne kool. Loodan, et kooliharidust omandades peavad lapsed eeskujudeks oma vanemat venda ja õde, kellest ühel juba on doktorikraad ja teine seda teed käimas, kirjutab Andres Peets.
Terve möödunud õppeaasta jooksul saatis GAG-i uue õppehoone ehitust elav ning kohati üsna tuliseks kippunud diskussioon. Tunnistan, et esiotsa olin ka mina nõutu. Paraku rohkem emotsionaalses plaanis. Ei olnud lihtne harjuda mõttega, et lapsed ei saagi koolitundides käia ajaloolises, kodule pisut lähemal asuvas väärikas hoones. Aga üsna pea, kui olin tutvunud uue õppehoone arhitektuurilise plaani ja funktsionaalsete lahendustega, hakkas minu ärevus vaibuma. Liiatigi, kui olin rääkinud paari GAG-i õpetajaga ja mõistnud, kui kitsastes ja ülerahvastatud oludes nad peavad töötama. Üks õpetaja ütles lausa, et nii mõnigi kord on ta pidanud enda mahalaadimiseks ja pisutki rahu saamiseks vahetunni ajal oma isiklikus autos istuma.
Nüüd on uus õppeaasta uues koolimajas hoo sisse saanud. Diskussioon on vaibunud. Sumbunud iseenda vihastesse keeristesse. Paraku jäid uue õppehoone avamisega kaasnevad viperused meedia põhilisse vaatevälja. Enamgi veel, varasema diskussiooniga kaasnenud vihameelsus kandus üle kooli avamisega seotud uudisnuppudesse. Alustades jamast koolihoone tegevusloa väljastamise ümber ning lõpetades uudistega, mis rääkisid lipuhoidja kõverdumisest ja lõpetamata vaegtöödest.
Olgem ausad, me kõik teame, et suurte arendusprojektide puhul ei pruugi kõik alati minna sada protsenti plaanipäraselt - eriti kui on tegemist mitmetele erinõuetele vastava ehitusprojektiga. Ikka tuleb ette, et mingi asja lõpetamine võtab kavatsetust rohkem aega. Arvestades sekeldustega, mida põhjustasid mõjukate GAG-i vilistlaste poolt algatatud vastukampaania ning naabrite poolt halduskohtusse antud kaebused, on asjade niisugune käik olnud vaat et möödapääsmatu.
Ütlete, et lugejat peabki informeerima, uudiseid ilustamata kajastama. Õige! Peabki! Aga miks neid uudiseid ei saa tasakaalustatult esitada? Miks ei kirjuta väljaanded sellest, kui avar, hästi valgustatud ja mõnusa auraga uus koolimaja on? Miks ajakirjanikud ei külasta koolimaja, et küsida selles koolis töötavate õpetajate ja koolijütside arvamust?
Kõige parem lakmuspaber ongi just laste, koolilaste arvamus. Minu lapsed on uuest majast vaimustuses. Ka uute õpetajate osas ma ei muretse. Arvan, et Hendrik Agur on piisavalt kogenud koolijuht, kes teab, milliseid pedagooge palgata. Meie noorem laps alustas eelmisel aastal kooliteed õpetaja käe all, kes tuli GAG-i Viimsi koolist. Ta on oma õpetajaga väga rahul. Nii ka meie. Lisaks põhiprogrammile saavad GAG-i õpilased samas majas tunniväliselt ka muusikalist süvaõpet. Meie jaoks on selline mitmekülgne harimine luksus.
Kirjutades koolijuht Agurist oleme äkitselt unustanud, kuidas üldsus talle alles hiljuti, 2015. aastal aplodeeris «Eestimaa õpib ja tänab» raames välja antud parima õppeasutuse juhi tiitli puhul. Täna süüdistatakse Agurit koolihariduse andmise monopoliseerimises. Kummaline, et teistes valdkondades ei tule meil mõttessegi kahelda juhtimiskompetentsi haarde laiendamise üle. Meie pere ei kahtle Hendrik Aguri andumuses ja siiras soovis olla hoolas ja vastutustundlik koolipapa. Käisin enne kooliaasta algust isiklikult mitmel korral kaemas, millises järgus uue õppehoone ehitustööd on ning kuidas uus õppehoone õpilaste vastuvõtuks valmistub. Igal korral nägin Agurit higimull otsa ees teksapükstes ringi jooksmas ja vajalikest töödest osa võtmas.
Olen oma mõlemat vanemat last saatnud nende esimestesse koolitundidesse ja ei mäleta kordagi, et koolidirektor oleks neid koolimaja trepil isiklikult oodanud, nii nagu seda tegi Hendrik Agur esimestel koolipäevadel - karges hommikuses sügistuules, ülikonna väel koolitrepil seistes ja õpilasi ning lapsevanemaid tervitades. Meile sisendas see usaldust.
Vastupidiselt minule, kes ma ei mäleta ühtegi korda, kus uue õppeaasta algus ei oleks mulle põhjustanud suurt stressi – lähevad minu lapsed uuele kooliaastale vastu alati rõõmsa südame ja õhinaga. Ka homme hommikul tõuseme üles teadmisega, et ees on tore koolipäev moodsas, avaras ja hästi valgustatud koolimajas, kus toimetavad vahvad ja asjalikud õpetajad. Koolipapa Aguril on selles olnud suur roll mängida.