Ekspert: sakslased hääletavad stabiilsuse poolt

Valimisplakatid Saksamaal. Foto: JENS MEYER/AP

Pühapäeval on Saksamaal üldvalimised, mille võidavad tõenäoliselt Angela Merkeli juhitavad kristlikud demokraadid, kuid sakslastele ei meeldi niivõrd viimased 12 aastat kantsleriks olnud Merkel kui stabiilsus, mis selle ajaga kaasnenud on, räägib Taavi Minnikule ajakirjanik Dmitri Pogorželski.

Viimaste arvamusküsitluste põhjal ei kahtle 83 protsenti sakslastest, et Angela Merkel ehk Mamma või Teflonkantsler, nagu teda kutsutakse, jätkab ka pärast pühapäeva kantsleriametis. Omaette küsimus on, kuivõrd toetavad sakslased Merkelit ennast ning kui palju tema juhitud Kristlik-Demokraatlikku Liitu.

Dmitri Pogorželski / Erakogu Foto: Internet

-Kui riigi eesotsas on liiga pikalt ühed ja samad näod, siis enamasti inimesed tüdinevad neist. Milles seisneb Angela Merkeli fenomen – ta on olnud liidukantsler juba 2005. aastast ning suures poliitikas juba kolmandat kümnendit?

Saksamaa kodanikud ei vali mitte kantslerit, vaid hääletavad parteide poolt. Merkeli fenomen seisneb selles, et ajal, mil ta on võimul, elab Saksamaa stabiilselt. Ka näiteks 2008. aasta ülemaailmne kriis möödus Saksamaal ju võrdlemisi valutult. Üldjoontes seostuvad Merkel ja tema valitsus sakslastele stabiilsusega.

-Kas pühapäevastel valimistel eksisteerib võimalus, et kristlikud demokraadid ja Merkel võiksid valitsusest välja jääda?

Olukord Saksa poliitikas on selline, et Angela Merkel jääb ka pärast pühapäeva liidukantsleriks. Räägitakse eelkõige kahest võimalikust koalitsiooni koosseisust ja tulevikustsenaariumist: võimul jätkab praegune valitsuskoalitsioon, mis koosneb kristlikest demokraatidest ja sotsiaaldemokraatidest, või moodustavad valitsuse kristlikud demokraadid, liberaalide ja rohelistega. Põhimõttelisi erimeelsusi kristlike demokraatide ja roheliste vahel ei ole.

Kuid ükskõik kumb neist variantidest realiseerub, liidukantsleriks jääb ikka Merkel, kuna kristlikud demokraadid saavad pühapäeval tulemuse üle 30 protsendi ja nende põhilised konkurendid sotsiaaldemokraadid ilmselt vahemikus 20–22 protsenti.

Kuidas läks nii, et isegi probleemid migrantidega ja rändekriis pole kõigutanud Merkeli ning kristlike demokraatide populaarsust?

2015. aasta septembris ütles Merkel: «Wir schaffen das» («Me saame hakkama»), ja avas Saksamaa piirid, mille järel valgusid riiki sajad tuhanded põgenikud maadest, mida vaevas kodusõda või majanduslikult raske olukord.

Toona tundus, et Merkeli päevad on loetud ning rändekriis viib põhjalike muutusteni Saksa poliitikas. Olukord oli selline, et isegi paljud kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid lahkusid oma erakonnast ja liitusid AFDga. Pärast seda on kristlikud demokraadid põhjalikult muutnud oma senist poliitikat põgenike suhtes, muudetud on reegleid, mis puudutavad poliitilise varjupaiga andmist, ning lihtsustatud migrantide väljasaatmist.

Praegu arutatakse Saksamaal aktiivselt, kuidas saata välja inimesed, kes ei lange poliitiliste põgenike kriteeriumite alla. Peale selle on põletav küsimus põgenike pereliikmete asumine Saksamaale. Sotsiaaldemokraadid, vasakpoolsed ja rohelised pooldavad põgenikele laialdaste õiguste andmist oma sugulaste Saksamaale toomiseks. Kristlikud demokraadid ning nende väiksem sõsar CSU (Christlich-Soziale Union) soovivad seda protsessi keerukamaks muuta ning AFD on üldse selle vastu, et migrantide pereliikmed saaksid Saksamaale asuda.

-Hiljutised Prantsusmaa presidendi- ja üldvalimised tõid endaga märke põlvkonnavahetusest. Kuidas on lood Saksamaal?

Suurem põlvkonnavahetus Saksa poliitikas leidis aset kantsler Helmut Kohli lahkumisega, kui 1998. aastal tulid võimule sotsiaaldemokraadid koos rohelistega ja kantsleriks sai Gerhard Schröder. Toona tuli poliitikasse palju uusi nägusid, ent väga säravaid figuure see ei toonud ning neid pole seal tänini. Värvikaks võib lugeda liberaalide juhti Christian Lindnerit, kes juba mitu aastat vabasid demokraate juhtinud.

Oma parteis on Angela Merkel teadlikult kõrvale tõrjunud kõik oma võimalikud võistlejad. Mõne aasta eest oli Karl-Theodor zu Guttenberg see, kellele ennustati helget tulevikku, kuid tal tuli lahkuda seoses plagiaadi avastamisega tema doktoritöös. Kuid mõne nädala eest tegi ta avalduse, milles lubas poliitikasse tagasi tulla.

- Kas zu Guttenbergil oleks potentsiaali saada Saksa Macroniks?

Kahtlemata. Kuid selliste säravate tegijate aeg, keda võiks võrrelda Willy Brandti, Helmut Schmidti ja Helmut Kohliga, on läbi. Ehkki Merkel on juhtinud Saksamaad viimased 12 aastat väga kindla käega.

--Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei on olnud väga võimas ja mõjukas erakond. Miks ei suuda nad nüüd kristlikele demokraatidele ja Merkelile vastu saada? Nende juht Schulz ei suutnud näiteks valimistele eelnenud teledebattidel kuidagi Merkeli varjust välja rebida…

Veel kord: nähtavasti on kristlikud demokraadid viimastel aastatel Saksamaad väga kindlalt kursil hoidnud.

Minu arvates on sotsiaaldemokraatidel selgelt vajaka liider, kes välja veaks. Martin Schulzil, kes teatas jaanuaris Euroopa Parlamendist lahkumisest, olid head eeldused: ta on karismaatiline ja suutis kasvatada sotsiaaldemokraatide populaarsust. Kuid sotsiaaldemokraatide ja Schulzi komistuskiviks valimistel on saanud see, et nad ei suuda pakkuda midagi, mis radikaalselt erineks sellest, mida pakuvad valijale kristlikud demokraadid. On näha, et Sotsiaaldemokraatlik Partei teeb läbi kriisi ja seepärast nad praegu tagaplaanil ongi.

-Seoses Saksa valimistega on räägitud palju ka kolmandast jõust: AFDst. Kes nad sellised on? Kas paremäärmuslased või lihtsalt amatöörid, kes tahaksid midagi oma maa poliitikas muuta?

See on uus erakond, mis loodi nelja aasta eest Euroopa Liidu sisekriisi ja majandusliku protesti harjal, mil Saksamaal tuli maksta suuri summasid Kreeka, Hispaania ja Portugali eest. Käesolevatel valimistel on nad keskse teesina püstitanud immigratsiooniprobleemi.

-Neid on nimetatud ka natsideks.

Natsideks neid tembeldada ei maksa, selle eest annavad nad kohtusse, kuid marurahvuslik varjund neil on. Neid võiks defineerida kui äärmusparempoolseid populiste ning nende avaldustes kajavad ka šovinistlikud noodid.

AFD-l on väga head võimalused Bundestagi pääsemiseks, see tähendab, et esimest korda võib valituks osutuda erakond, mis paikneb poliitilise spektri paremas äärmuses. AFD tulemusest oleneb paljuski, millise koalitsiooni Saksamaa saab. Sotsiaaldemokraatide hulgas on palju neid, kes leiavad, et aitab kristlike demokraatide väiksema venna rollist ja parem on minna opositsiooni. Kuid koos AFDga valitsuserakonna vastu opositsioonis olla vaevalt et keegi sooviks.

-Hiljutistest Prantsusmaa valimistest jäi meelde, et prantslastele lubati palju raha ja kodanikupalka. Mida lubatakse sakslastele?

Enne valimisi arvati, et immigratsiooniküsimusest kujuneb valimiste keskne teema. Nii siiski ei läinud, arvamusküsitlused näitavad, et sakslastele lähevad korda mitmesugused perekonda ja ühiskonda puudutavad küsimused.

Näiteks kristlikud demokraadid on lubanud suurendada lastetoetusi. Nemad loevad ühiskonna vundamendiks perekonda selle traditsioonilises tähenduses. Vasakpoolsed liberaalid ja rohelised pooldavad perekonna alternatiivseid vorme ja tahavad lastetoetusi siduda vanemate sissetulekutega. Rohelised on lubanud toetada üksikvanemaid.

Kõik erakonnad on lubanud kärpida maksukoormust – kuid siin on palju eri arvamusi –, kõigi erakondade programmides on tähtsal kohal pension ja töökohad. Sotsiaaldemokraadid nõuavad pensionireformi, kristlikud demokraadid on selle vastu, vasakpoolsed lubavad tõsta miinimumpalka, liberaalid lubavad kodanikupalka, AFD on lubanud leevendada töötu abiraha taotlemise korda.

*Dmitri Pogorželski (1951) tegutses 1991. aastast Saksamaal erikorrespondendina, töötades mitme ajalehe heaks, ning aastast 1997 telekanalis NTV, kuni ta 2014. aastal pensionile saadeti.