Andrei Kuzitškin: mida arvavad eestlased Venemaast ja venemaalastest

Meeleavaldus Moskvas. Foto: Savostyanov Sergei/TASS

Oma viimases loos, 13. septembril ilmunud “Riik Lõuna-Ameerikas, kus käiakse ka suvel kasukaga: Kuzitškin küsis, mida teavad venelased Eestist?”, esitasin mitme venemaalase arvamuse Eestist. Selgus, et Venemaal teatakse Eestist väga vähe ja kui üldse, siis põhiliselt seda, mida pajatavad Venemaa propagandakanalid.

Loo vastukajades mainiti, et Eestis teatakse samuti vähe Venemaa tegelikust elust, sest see teema lihtsalt paljusid ei huvita. Nii otsustasingi teha pisikese uurimuse ning pöördusin oma kohalikest eestlastest sõprade ja tuttavate poole palvega vastata küsimusele: “Kas te mõtlete üldse Venemaa peale ja mida täpsemalt te Venemaast mõtlete?”

Venemaalt pärit vastajate vastused sain oma eelmises kolumnis jagada kolmeks: mitteteadjad, Venemaa patrioodid ja Eesti fännid. Eesti sõprade vastuseid tuli mul aga pisut teisiti jaotada. Mitteteadjaid nende seas ei olnud: kõik jälgivad Venemaa sündmusi ning loevad ja kuulavad iga päev Venemaa uudiseid, mistõttu kõigil on ka Venemaast oma kindel arvamus. Ei õnnestunud moodustada ka Venemaa patriootide gruppi: peaaegu kõigil, isegi muidu igati sõbraliku suhtumisega vastajal, oli Venemaale mingisugune pretensioon.

Siiski sai rahu pooldavatest vastustest luua grupi «Rahu ja sõpruse eest!» Samuti sai luua grupi «Murelikud kodanikud», kuhu kuuluvad need, kes küll väga muretsevad Venemaa olukorra pärast, aga loodavad, et kõik läheb ikka paremuse poole. Ja siis on muidugi «Venemaa kriitikud» – neid ei olnud küll palju, aga värve nad kokku ei hoia ning emotsioone suhtumises Venemaasse ja venemaalastesse ei varja. 

VENEMAA KRIITIKUD

Raul Soosaar: Minu jaoks eksisteerib Venemaast ja venelastest rääkides automaatselt kahte sorti venelased: ebameeldivad vene tiblad (putinistid) ja siis n-ö normaalsed venelased ehk slaavlased. Tehniliselt võttes on muidugi kõik venelased slaavlased.

Venemaa jalgpallihuligaanid Marseille'is. / ALINE WEISS/SIPA/ALINE WEISS/SIPA

Neid normaalseid venelasi ma oma elu jooksul väga kohanud ei olegi, enamuses on kõik olnud «vene tiblad». Mis eristab vene tibla õigest slaavlasest? Vene tibla, ükskõik kuhu riiki ta ei lähe, on ülbe molkus, kes kujutab endale ette, et teda ootab võõrriigis emakeeles teenindus ja muud venepärased asjad. Eriti häiriv on see Eestit külastavate vene tiblaturistide puhul, kes oma lolluses ja ülbuses kujutavad endale ette, et Eesti on endiselt mingi Venemaa oblast, kus venelased on «ülemrahvas» nagu nõukaajal.

Lisaks sellele ei ole tänapäeva Venemaal ega neil vene tibladel rahvusena mingit identiteeti. Elatakse mingis illusioonis «meie, venelased, oleme II Maailmasõja kangelased, fašistlikust ikkest vabastajad ja kultuuri toojad».

Stalinit ülistav nõukogude propagandaplakat.

Iga mõistusega inimene teab, et see kõik on üks suur vale. Nõukogude sõjavägi (võrreldes Saksa sõjaväega) oli enamjaolt kamp täitanud kaltsakaid ja pätte, kes «vabastatud» riikides vägistasid, tapsid ja röövisid tsiviilelanikke, kes polnud sooritanud mingeid kuritegusid ega ei osalenud sõjategevuses.

Ei teagi, mis on selle Venemaa tiblastumise peapõhjus. Äkki stalinistlik diktatuur, mis hävitas enamjaolt Venemaa vaimse eliidi ja alles jäid enamuses pööbel ja Venemaa ei ole sellest siiamaani toibunud? Ja kahjuks on needsamad tiblavenelased hävitanud minu jaoks igasuguse positiivse kuvandi Venemaast kui ka venelastest. Ja otse loomulikult ei saa Venemaast rääkides üle ega ümber Nõukogude Venemaa okupatsioonist Eestis, mida enamik eestlasi ei ole unustanud ega ka andestanud. 

Normaalsetest venelastest rääkides: käituvad viisakalt ja tsiviliseeritult nii omal maal kui välisriigis, oskavad inglise keelt, austavad teise riigi seadusi ja õigust enesemääratlemisele.

Riiklikul tasandil ei ole samuti midagi kiitvat Venemaa kohta öelda. Tegemist on ääretult korrumpeerunud ja allakäinud riigiga, kus lokkab seadusetus, sõnavabaduse ja inimõiguste räige rikkumine. Lisaks nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil valed ja propaganda, näiteks, kuidas igal pool, väljaspool Venemaad, rikutakse venelaste «õigusi» jne.

Venelastel ei ole olemas eriõigusi, neile kehtivad täpselt samad seadused nagu kõikidele teistele selle riigi kodanikele.

MURELIKUD KODANIKUD

Foto: Savostyanov Sergei/TASS

Laine Randjärv: Kõlaks arvatavasti ebausutavalt, kui ma ütleksin, et ei mõtle Venemaa ja seal toimuva peale üldse. Mida mõtlen? Peamiselt on minu kogemused Venemaa kontekstis olnud seotud kultuurivaldkonnaga – olgu erinevate kollektiivide vaheliste kultuurisuhete või ka poliitilise suhtlustasandiga kultuurivaldkonnas. Vahetud kontaktid kultuurirahvaga Venemaalt on alati olnud meeldivad ja soojad. 

Allan T.: Ma mõtlen sellele peaaegu iga päev. Mul on väga kahju inimestest, kes ise ei ole selles olukorras süüdi. Inimesed, kes kannatavad ühe «maailma valitseja» tiitlit ihkava inimese pärast. Nad kannatavad oma igapäevase elukvaliteedi langusega sellepärast, et ainuke eelarve, mis Venemaal suureneb on kaitse-eelarve. Mul on siiralt kahju Venemaa elanikest. Loodan, et lõpuks võidab dilemma TV vs. külmkapp siiski külmkapp ja Vene inimene tuleb tänavale paremaid elutingimusi nõudma. 

Foto: REUTERS/Ints Kalnins / INTS KALNINS/REUTERS

Maria Kaljuste: Ma mõtlen Venemaa peale sageli, kuna Venemaa mängib olulist rolli Eesti ajaloos. Mõtlen Venemaa kohta uudiseid kuulates – mis on tõsi ja mis on propagandamasina toodetud tekst, kelle poolt ja mille jaoks.

Täna mõtlen ma ka, mida tunneb Venemaa, kui meie juhid siin piiri ääres NATOga neid õrritavad. On mõttetu imestada selle üle, et Venemaa reageerib vastu. Nagu torgiks kepiga herilasepesa ja siis imestaks, et sumiseb. Mõtlen vanade vene filmide ja väärtuste peale, millega koos ma üles kasvasin – võrdlen seda Euroopaga, kus me täna oleme.

Vilja Toomast: Venemaa on meie naaber ja ilma Venemaast mõtlemata lihtsalt ei saa. Külastasin Venemaad viimati kuus aastat tagasi, aga seal toimuvad sündmused on meedia vahendusel ikka kättesaadavad. Meid seob Venemaaga ajalooline mälu ja kahjuks lähiminevikust midagi eriti positiivset ei leia. Ränka okupatsiooniaega on püütud nimetada nõukogude ajaks  ja täna tundub mulle, et need ajad on mingil määral tänasel Venemaal tagasi.

Pärast revolutsioonilisi sündmusi eelmise sajandi 90. aastatel olid meil suured positiivsed ootused Venemaa demokratiseerumise suhtes. Tundus, et kodanikeühiskond käib  võidukäiku ja demokraatlikke väärtusi püütakse au sees hoida. Paraku tundub praegusel Venemaal toimuv üha enam nõukogudelikku süsteemi tagasilangemisena, tõsi küll, moonutatud kujul.

Rääkides Venemaast ei saa ma jätta rääkimata vene inimestest. Minu sõprusringkonnas on päris palju vene rahvusest inimesi, kes on oma kodumaaks valinud Eesti. See soojus ja avatud emotsionaalsus on eriline ja rõõmustan alati oma venelastest sõpradega kohtumiste üle. Mõtlen vahel, et igal perekonnal peaks mõni venelastest sõberperekond olema, küllap oleks meil siis kindlasti palju parem ühiskondlik läbisaamine.

Tihedam läbikäimine venekeelsete kaaskodanikega oli mul Põhja-Tallinnas ajal, mil töötasin seal linnaosa vanemana. Minu jaoks polnud vahet, mis rahvusest on inimene, nõu ja abi said ühtemoodi nii eestlane kui venelane. Suhtun ka oma praegusel töökohal, haiglas, inimestesse sama printsiibi järgi.

Mind teeb aga nõutuks või isegi ärritab see, et ka mõningatel siin elavatel vene rahvusest kaaskodanikel on säilinud nõukogulik mentaliteet. Väljaütlemised, et Eesti rahval pole ju õigeid kirjanikkegi või et ükskord surevad eestlased nagunii välja ja seepärast pole selle raske keelega üldse vaja jännata, ei vähenda kindlasti kahe rahvuse vahelist lõhet, pigem süvendavad. Kahjuks on need avaldused pärit Eesti poliitikutelt, mida mõnuga kasutavad ära venekeelsed meediakanalid nii Eestis kui Venemaal.

Minu suurim soov on, et Venemaal areneks normaalne demokraatia ja me saaksime sõbralikult  ja teineteise väärtusi austades  suhelda.  Et võiksime arendada naabritevahelisi majanduslikke ja kultuurikontakte.

Kert Ajamaa: Kuna Venemaa on Eestile nii lähedal, siis ma arvan, et raske on leida eestlast, kes seal toimuvat ei jälgiks ning sellele ei mõtleks, olgu siis päevakorras parajasti õppused, Venemaa sisepoliitika või suhted naaberriikidega.

Venemaa on nii suur ja eripalgeline, et isegi, kui väga tahaks, siis lõpuni polegi sest riigist, vähemalt minu arvates, võimalik aru saada. Ise mõtlen Venemaast nii rahvusvaheliste suhete kontekstis – kuidas nii suur tegija maailmapoliitikat mõjutab ja on mõjutanud – kui ka sellest, kuidas üks tavaline venelane selles riigis elab ja hakkama saab. Muidugi ka sellest, kui lahe võiks Venemaa reisisihtkohana olla. 

Ülari Tomson: Venemaal toimuva peale mõtlen tahtmatult. Mu abikaasa ja poeg elavad Sankt-Peterburis. Poeg lõpetab varsti seal ülikooli ning töökohtadega ja palkadega on olukord praegu halvem kui veel paar aastat tagasi. Ise olen elukutseline kalur (kalalaeva kapten). Meid puudutas see sanktsioonide sõda kõvasti. 90 protsenti Eesti kalast läks enne sanktsioone Venemaale. Praegu käib kalanduses ümbermängimine teistele turgudele (Ukraina, Valgevene, Taani, Rootsi, Rumeenia...), aga see protsess annab paratamatult materiaalselt tunda.

Üldiselt püüan suure poliitikaga oma pead mitte vaevata. Mulle tundub, et halvad suhted meie riikide vahel mõjutavad tavalisi inimesi ka materiaalselt. Nii siin Eestis kui ka Venemaal. Vähemalt minu peres. 

Vene president Vladimir Putin / Mikhail Klimentyev/Scanpix

Toomas Alatalu: Kuna olen ajaloolane ja õppinud 3 aastat Ladina-Ameerika probleeme ja mitte ainult neid Leningradis aspirantuuris ja aasta Moskvas, siis praegu analüütikuna jälgin seal ja mujalgi toimuvat 24/7. Olen ka Venemaa risti-põiki läbi sõitnud ja saanud tuntuks ka Tuva Vabariigi ajaloo spetsialistina. Arvan paljus tänu Moskvas veedetud ajale, et tunnen piisavalt Vene võimuladviku kööki ja ühel hetkel jooksis mu nimi läbi ka kõrgetest dokumentidest, kui mind – väidetavalt esimese ja viimasena – Moskva Komsomoli kõrgkoolist välja heideti «za demagogicheskije võskazõvanija».

Tulenevalt elukutsest jälgin huviga Putini poliitikat ja samas on mul kahju Vene rahvast, kes selle läbi kannatab ja on ajaloo kõrvalrajale viidud. 

Kristiina Ojuland: Venemaa on ju naaber ja uudiseid Venemaa kohta ilmub iga päev Eesti pressis– seega ei olegi võimalik, et Venemaa peale ei mõtleks. Mul on sõbrad Venemaal ja ka kohalikud venelased, kellega igapäevaselt suhtlen – ikka tuleb Venemaa jutuks, olgu selleks anekdoodid või naljakad videod, mida Facebooki kaudu sõbrad saadavad. 

RAHU JA SÕPRUSE EEST!

Fjodor Dostojevski mälestusmärk. / Ajakiri Pulss

Barbi Pilvre: Minu jaoks on Venemaa ja tema kultuur alati olnud huvitav. Filoloogina olen kunagi saanud päris hea vene kirjanduse alase hariduse. Tänane Venemaa on poliitilises mõttes ettearvamatu. Loodan, et pikas perspektiivis Eesti ja Venemaa poliitilised suhted paranevad. Turism ja kultuurivahetus õnneks toimuvad.

 

Sirje V.: Ma mõtlen rohkem läbi nende inimeste, kes on Venemaal nn minu inimesed – tuttavad, sõbrad, sugulased minu jaoks on Venemaa Leningrad, linn, kus möödus mu lapsepõlve ilusaim ja armsaim aeg, osa koolivaheaegadest, suvedest. Mäletan selle Venemaa lõhna, ilma ja enda tundeid. Teine Venemaa on minu jaoks Moskva, VDNH, minu praktikakoht – kirev ja pungil erinevaid inimesi, rahvusi, arusaamu. Kolmas Venemaa on aeg, mil oli juba viisat vaja, et sinna sõita. Ma ei osanud algul vastata küsimustele, mida nii palju küsiti stiilis, kas tõepoolest vihatakse igat inimest, kes tuleb turistina üle Narva jõe.

Hiljem oli pikkk ajavahe ja ma ei sattunud Venemaale kuniks mõne aasta eest kutsuti mind jagama oma kogemusi. Kohtusin paljude inimestega, kes tegelevad ettevõtluse arenguga, kogesin erinevusi ja veel kord erinevusi. Venemaalaste külalislahkus on geenides, just nimelt see ainuomane külalislahkus on miski, mille järele võib siin Eestis puudust tunda. Jah, me oleme kenad ja viisakad, abivalmid ja kombekad, aga siin jääb alati võõras võõraks. Enam ma ei ole eriti kursis Venemaal iga päev toimuvaga. 

Mõned anekdoodid Venemaast ja venelastest. 

*Ainult vene inimene ei küsi sõnade «sada grammi» peale: «Mida?»

*Üks ja sama inimene ei saa korraga olla venelane, rikas ja aus! 

*Ameerikas peegeldub inimeste näos võltsviisakus, Venemaal aga siiras vihkamine. 

*Kui otsid kell kolm öösel mõne Venemaa linna kahtlases rajoonis teed, siis on mõistlikum mitte endale mobiiltelefoniga valgust näidata. (Kehtib ka Koplis ja Lasnamäel.) 

*Ühendriikides leidub teid, mis ehitati valmis, aga unustati kaardile kanda. Venemaal on aga teid, mis on kaardi peal olemas, ainult et unustati valmis ehitada!

*FSB ületas plaani, mis nägi ette oma töötajate sisseimbumise organiseeritud kuritegevuse rühmitustesse. Praegu on juba tervelt 15 rühmitust, mis koosnevad täielikult FSB töötajatest.

*Kui vene inimene otsustas juba mitte midagi teha, siis ei ole teda enam võimalik peatada.

*Kus on venelasel hea, seal ongi Venemaa! 

*Venemaa eest kannatada on kõige mugavam Londonis või Pariisis. (Tallinn sobib ka.)