Fantaasiaseriaalis «Troonide mäng» kordub läbivalt fraas «talv tuleb». See tähistab tsüklilise hävingu paratamatust. USA presidendi Donald Trumpi eilne kõne ÜRO Peaassamblee istungil sobib tonaalsuselt hästi sellesse maailma. Vähemalt sõnas, kui mitte veel teos, on ta kaose ja hävingu kuulutaja — kuigi väljenduslikult pigem mõjutatud Simpsonitest, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Trump ähvardas Põhja-Koread «totaalse hävitusega», kui selle liider Rocket Man Kim Jong-un ei loobu oma tuumaprogrammist. Hüüdnime Rocket Man laenas Trump Elton Johni ühe laulu pealkirjast, mis räägib kartmatust kosmoseuurijast, ent USA president vihjab rakettidega mängimisele. Samas võtmes rääkis Trump «luuserterroristidest» ja maailma osadest, mis hakkavad «minema kuradile».
Peale sisulise sõjakuulutuse Põhja-Koreale otsib Trump konflikti ka Iraaniga. Ta kritiseeris taas teravalt eelkäija Barack Obama sõlmitud kokkulepet Teheraniga. Kui Trump peaks kokkuleppest loobuma, on Iraani liidritel Põhja-Korea omaga üsna sarnased valikud: alla anda või lõpuni minna. Trump pöörab nii selja rahvusvahelisele diplomaatiale – Iraani lepingut toetab enamik USA liitlasi Euroopas.
Põhja-Korea suunal on USA administratsioon viimastel nädalatel ÜRO Julgeolekunõukogus edukalt töötanud Hiina ja Venemaaga ühiste sanktsioonide nimel. Nüüd paistab Trump asetavat rasvase küsimärgi kogu praegusele maailmakorrale. Tõsi, sama tegi George W. Bush pärast 2001. aasta 11. septembrit oma ennetava löögi doktriiniga terroristide ja nende varjajate pihta.
Nüüd käib jutt end tõestanud tuumariigist Hiina ja Venemaa piiril. Igasugune tuumakonflikt, ükskõik kui piiratud, muudaks pöördumatult võrrandeid, mis tagavad praeguse hapra strateegilise tasakaalu just Ameerika Ühendriikide, Venemaa ja Hiina vahel.
See on ka põhjus, miks pole mõtet otsida lohutust Trumpi suhteliselt positiivsest jutust ÜRO enda aadressil. USA maksab ligi veerandi ÜRO kuludest ja tahab sellelt tõhusamat panust maailma konfliktide ennetamisel ja reguleerimisel. Ometi on ÜRO rahutagamisoperatsioonide olulisus suures plaanis köömes, võrreldes viie vetoõigusega liikmega julgeolekunõukogu funktsioneerimisega.
ÜRO Julgeolekunõukogu töömeetodite parandamist soovis samuti peaassambleel kõnelenud Eesti president Kersti Kaljulaid. Eesti soovib saada valitud julgeolekunõukogu vahetusliikmeks aastail 2020–2021. Parandada soovib Eesti organi tööd, tuues sellesse rohkem empaatiat ja kaasavust, ütles Kaljulaid. Eesti president mainis oma kõnes ära peamised maailma valupunktid konfliktidest kliimamuutusteni, lisades Eesti n-ö enesebrändimisena meie panusena peale hoolivuse ja kaasavuse üldprintsiipide digikogemuse, millest maailmal võiks abi olla.
Eesti e-vaadetes on veel mõne aasta taguse ajaga võrreldes toimunud kardinaalne nihe. Kui Kaljulaid ütles, et «digitaalselt tõhus üleilmne kodanikuühiskond toimib paremini, kui riigid tagavad oma rahvale digitaalseks suhtluseks turvalised vahendid», siis e-residentsuse algusaegadel oleksime mõistnud seda kui Eesti lahtimurdmatu krüpteerimisteenuse ehk privaatsuse pakkumist maailmale. Praegu tähendab «turvalisus» Eesti presidendile vastupidist – inimeste digisuhtluse läbipaistvust valitsusele.
Üle pika aja räägib Eesti president taas vähem kui perfektset inglise keelt. Oli mõtteid, millest arusaamisega kuulajail võis olla raskusi. Kuulajaid samas, nagu ikka väikeriikide juhtide puhul, oli suures saalis käputäis. Kõnepidamine ÜRO peassambleel kujutabki endast kõrvalosatäitjatele kummalist rituaali, tõestades ühelt poolt kuulumist maailmaorganisatsiooni, langedes teiselt poolt maailma sisuliselt kurtidele kõrvadele.