Juhtkiri: meie numbriteater, teater number üks!

Ühtse Eesti suurkogu finaal. Foto: Liis Treimann

Teater, mis suureneb läbi vähenemise. Nii märkis Andres Noormets kultuurilehes Sirp aastal 2005, olles ära vaadanud teatri NO99 avalavastuse «NO99. Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki». Tosin aastat hiljem võib näitleja ja lavastaja kirja pandud sõnad lausa prohvetlikeks lugeda.

Lavastus lavastuse järel on rahvasuus ka numbriteatriks hüütud NO99 kerinud numbrit nulli poole, jõudnud praeguseks välja NO34 juurde, ja samal ajal saanud suuremaks, mida värskelt kinnitab kätte võidetud Euroopa uue teatrireaalsuse auhind. Kui Sloveenia rahvas rõõmustas äsja Euroopa korvpallimeistriks kroonimise üle, siis meie võime öelda, et üks Eesti teater kuulub omal alal Vana Maailma teravaimasse tippu.

Mainitud NO99 esimene tükk oli manifest, kus näitlejad tõotasid publikule tõelist elu: päris verd, päris higi, päris naeru, päris pisaraid. Mida lubati, seda on meile ka antud. «Näitleja tee on sõdalase tee /.../ poeedi tee /.../.Tulemusteni jõudmiseks tuleb kulutada meeletult jõudu, aga vaev saab tasutud,» kirjutas Noormets.

Euroopa tunnustus on kirss tordil. Mis aga peamine: Eestis ei ole kahtlemata ühtki teist pidevalt tegutsevat teatrit, kus publik oleks etenduselt lahkudes nii emotsionaalne. Mõnikord laval nähtut ülistades, mõnikord siunates, mõnikord tahtes kõiki kallistada, mõnikord taskus rusikat rullides.

Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, Eero Epner ja teised NO-lased saavutasid selle, et teater hakkas ühiskonnas kaasa rääkima. Mitte hillitsetult filosofeerides, aja konteksti sobivaid tükke otsides, vaid ise aktiivselt ja jõuliselt luues. Eksperimenteerides eri žanrites ja eri lavadel, kasutades rohkelt audiovisuaalseid elemente ja tehnoloogiat – seejuures mitte asja enese pärast. Kaasates oma tegemistesse pea iga Eesti inimese («Ühtne Eesti suurkogu»). Andnud menukalt etendusi paljudes Euroopa riikides.

Ühiskondliku mõju puudumist on kriitika ja (kultuuri)avalikkus Eesti teatrile pidevalt ette heitnud. NO99st on saanud mõjukas teater. Mõnikord isegi nii mõjukas, et on tekkinud küsimus, kas loome ei muutu lammutamiseks? On peljatud, et need jõud, mida laval valla päästetakse, ei ole enam kontrollitavad ja hakkavad hävitama midagi, mis tegelikult väärib hoidmist.

NO99 on siiski olukorda kontrolli all hoidnud. Elanud üle ka raske momendi, kui aastapäevad tagasi Ojasoo tema suhtes algatatud ja kokkuleppemenetlusel lõpetatud kriminaalasja tõttu kunstilise juhi ametist loobus. Teater suutis edasi minna. Just äsja pälvis NO99 ühelt äärmuslikult poliitiliselt jõult taas terava näpuviibutuse. Et mitte öelda sulgemisähvarduse. Seegi on omamoodi tunnustus, mis näitab teatri jõudu. Euroopa karika võib aga lihtsalt klaasi taha panna ja selle üle uhke olla.