Eesti liikluskultuur: iseend peetakse viisakaks, üldpilti kehvaks. Miks? Mida teha?

Liiklusmärgid. Foto: Mihkel Maripuu

Eri liiklejate rühmad peavad õppima paremini üksteisega arvestama, sellest saabki alguse parem liikluskultuur, kirjutab maanteeameti peadirektor Priit Sauk.

Me ei teadvusta endale kodust välja astudes, et oleme osa liiklusest. Iga päev saab Eestimaa teedel keskmiselt viga üle viie inimese. Euroopa teedel kokku toimub päevas ca 370 inimkannatanutega õnnetust. Liikluses on väga palju sellist, mida saame ise ära teha, et muuta olukorda turvalisemaks – ohutum ja stressivabam liikluskeskkond saab alguse igast inimesest endast ning tema koostööst teiste liiklejatega.

Inimesed hindavad end liiklejana kümnepallisüsteemis hindega 8 ja 9, kuid Eesti üldisele liikluskultuurile ei panda kõrgemat hinnet kui 7, näitas mullu maanteeameti ekspertide tehtud küsitlus. Tihti tuuakse uuringutes üksteisega mittearvestamise põhjustena välja aja surve, kuid seejuures unustatakse mõelda tagajärgedele, ehk tervist säästvatele valikutele.

Mis on mõistlikum: kas õigeaegselt, kuid ohtlikke manöövreid sooritades ning kiirust ületades tööle jõudmine või tööle jõudmine viis minutit hiljem, kuid teeoludele vastavat sõidukiirust valides ning ennast ja teisi ohtu seadmata? Mõistlikem on teekonda planeerida viieminutilise ajavaruga, et ei tekikski ajasurvet.

Üksi pimedal maanteel

Mullu oli meediast võimalus lugeda ühe naisterahva emotsionaalset lugu, kuidas ta jäi pilkases pimeduses talvise ilmaga autoga tee äärde. Telefoniaku oli tühi ning helkurvesti tal autos ei olnud. Tänu abivalmile kaasliiklejale sai ta autorehvi vahetatud.

Tõenäoliselt ei olnud see vaid  üksiknäide abi pakkumisest, kuid siiski liiga palju sellistest heategudest teedel me ei kuule. Viisakus liikluses on teiste märkamine, eeskujuks olemine ja üksteisega arvestamine. Omavaheline suhtlemine – nii manöövrit sooritades suunatule näitamine kui teeületusel tänutäheks käega viipamine – on hoolimise ja märkamise tunnus. Samuti on selleks kaasliikleja probleemi märkamine ja oma abi pakkumine.

Ühiskonna väljakujunenud väärtused ja käitumismudelid on osa meie üldisest liikluskultuurist. Üksikindiviidi väikestest sammudest jõutakse suuremate muutusteni. Iga inimese käitumismudelites peegelduvad tema isiklikud väärtused, mis väljenduvad liikluskeskkonnas. Oluline on mõelda, milline liikleja mina olen ja mida ma saan enda juures muuta, et liikluskeskkond oleks turvalisem.

Sageli võrdub autojuhtide jaoks liiklusviisakus porilombist aeglaselt läbisõitmisega, et mitte jalakäijaid täis pritsida, kuid see ei ole ainus üksteise märkamise ja arvestamise viis. Olles ise iga päev liikluses, julgen arvata, et liiklusviisakus on siiski ka see, kui ma olen end jalakäija või jalgratturina autojuhile nähtavaks teinud ning enne ülekäigurajale astumist veendun, et autojuhid on mind märganud.

Samuti, kui me sõidukijuhina vihmastes või talvistes teeoludes loobume sõitmast maksimaalse lubatud kiirusega ja valime teeoludele vastava kiiruse, et teiste liiklejate elu ohtu mitte seada.

Liiklusviisakuse eeldusteks on liiklusreeglite tundmine ja järgimine, lugupidamine enda ning kaasliiklejate vastu, empaatilisus ja mittekonfliktsus ning eri liiklejate rollide mõistmine. Liiklusviisakust mõjutab kõige enam liiklejate endi positiivne eeskuju.

Tuleb koostööd teha

Liikluskeskkonna jagamisel on oluline liiklejatüüpide omavaheline koostöö. Ohutu liiklemine ja omavaheline viisakas suhtlemine liikluses saab toimuda ainult üksteist märgates. Kõigil on õigus üht- või teismoodi liikluses osaleda, kuid siiski tuleb eriti hoolikalt tähele panna vähemkaitstud liiklejaid nagu jalakäijad ja jalgratturid – eeskätt lapsed ning eakad. Täiskasvanuna tänaval liigeldes peame kindlasti mõtlema, et oma käitumisega oleme eeskujuks kõikidele kaasliiklejatele, eeskätt lastele.

Liiklusõnnetusel ei ole tavaliselt üks konkreetne põhjus, vaid enamasti on tegemist mitme asjaolu kokkulangemisega. Ligikaudu kaks kolmandikku õnnetustest on seotud liikleja tegevusega, olgu selleks siis kiiruse ületamine, mobiiltelefoni kasutamine autoroolis, väsinult sõiduki juhtimine või helkuri mittekasutamine. Kõik need tegevused liigeldes on ka eraldi võetuna väga ohtlikud, kuid mitme riski koosmõjul võivad tekkida fataalsed tagajärjed. Seega saab liikleja oma teadliku tegevusega vähendada oluliselt liiklusõnnetusse sattumise riski.

Eestis oli mullu kokku vaid 13 päeva, mil ei toimunud ühtegi inimkannatanuga liiklusõnnetust. Tänavu kaheksa kuuga on selliseid päevi olnud juba 15, kuid teineteisega arvestades on võimalik saavutada veel rohkem selliseid päevi. Kuidas me seda ühiselt saavutame?

Kõik algab iseendast

Liiklusviisakusega on otseselt seotud ka homme toimuv üleeuroopaline Edwardi päev (European Day Without A Road Death) ehk liiklussurmade vaba päev ning maanteeameti täna alguse saanud kampaania «Viisakus algab meist endist. Ka liikluses». Euroopa teedel hukub iga päev keskmiselt 70 inimest, umbes sama palju hukkunuid on Eesti teedel igal aastal. Kampaaniate eesmärk on juhtida tähelepanu, et ühiselt tegutsedes saame muuta meie liikluskeskkonna ohutumaks ja sõbralikumaks. Oluline on, et iga liikleja mõtleks, milliste riskidega ta liikluses kokku puutub ning mida ta saab teha nende vähendamiseks.

Muutus turvalisema liikluskeskkonna suunas saab tulla vaid siis, kui me hakkame liiklejatena võimalikele tagajärgedele mõtlema enne, kui riskeerivaid otsuseid vastu võtame. Me võime kõik iseend pidada teadlikuks ning kogenud liiklejaks, kuid me ei tea, milliseid otsuseid võtavad vastu meie kaasliiklejad. Seetõttu peame endale teadvustama oma liikluskäitumist – kaasliiklejaid ei tohiks panna olukordadesse, kus ma ise end leida ei sooviks.