Tuul Sepp: valgus kui inimese ja loomade vaenlane

Tuul Sepp. Foto: Erakogu

Valgusreostuse mõju inimese tervisele hakati põhjalikumalt uurima pärast seda, kui täheldati öises vahetuses töötavate naiste suurenenud tõenäosust haigestuda rinnavähki. Kui valgusreostust vähendada, võiksid sellest palju võita ka kõik teised elusorganismid, kelle loomuliku elukeskkonna me oleme mõtlematult ja hoolimatult ümber kujundanud, kirjutab kolumnist Tuul Sepp.

Oleme harjunud mõtlema valgusest kui inimese sõbrast, eriti ajal, mil sügistalvine pimedus hiilib üha enam ligi ning haarab meid oma külma, D-vitamiini-vabasse embusse. Üritame seda peletada tänavavalgustuse, öölampide, säravate ekraanidega. Sellega lööme aga oma organismi tasakaalust välja. Meie keha on kohastunud ööpäevarütmidega, valguse ja pimeduse vaheldumisega, ning pimedus on organismi veatuks toimimiseks täpselt samamoodi vajalik kui valgus.

Valgusreostus on arenenud ühiskonna, urbaniseerunud keskkonna paratamatu kõrvalnähtus. Selle allikateks on sise- ja välisvalgustus, reklaamid, kontorihooned, parklad, tänavalambid. Kõige suurem on valgusreostus kõrgelt arenenud tööstusega ning tihedalt asustatud aladel Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis ning Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika suurlinnades. Öisest tähistaevast on nendes piirkondades saanud eksootiline nähtus, mida tuleb otsima minna linnadest kaugele, rahvusparkidesse või muudele asustamata aladele.

Valgusreostuse mõju inimese tervisele hakati põhjalikumalt uurima pärast seda, kui täheldati öises vahetuses töötavate naiste suurenenud tõenäosust haigestuda rinnavähki. Hiljem on samasugune seos leitud ka meeste eesnäärmevähi ning teiste hormoonidega seotud vähkide puhul.

Vähi tekke ja valgusreostuse vahendajaks on hormoon melatoniin, mille tootmine suureneb ajus paiknevas sisenõrenäärmes käbikehas just öösel, pimedas. Melatoniin on kehas ööpäevaseid rütme reguleeriv hormoon, mis surub alla kehas aset leidvaid põletikureaktsioone ning oksüdatiivset stressi ning kaitseb nii rakke mutageensete protsesside eest, mis võiksid vähki tekitada. Seetõttu on melatoniini uuritud ka võimaliku vähiravimeetodina ning loomkatsetes on see andnud lubavaid tulemusi.

Inimene saab öist valgust tahtmise korral vältida, kustutades ära lambid ja tõmmates akendele ette pimendavad kardinad. Sama pole aga võimalik teistel urbaniseerunud elupaikades elavatel loomadel. Nii on valgusreostuse mõju loodusele teema, mis tõmbab üha rohkem bioloogide tähelepanu.

Klassikaline näide valgusreostuse kahjulikust mõjust looduse loomulikele rütmidele on merikilpkonnad, kelle pojad peavad rannaliivas koorudes leidma üles õige suuna mere poole. Looduslikus valguskeskkonnas aitavad liivaluidete heidetavad varjud ning tähistaeva peegeldus lainetel õige suuna leida, kuid linnadest tuleva valgusreostuse mõjul liiguvad kilpkonnad hoopis sisemaale, kus neid ootab hukkumine veepuuduse või kiskja hammaste läbi.

Valgusreostuse mõjul võivad linnud valesti ajastada oma pesitsushooaja või rände või eksida rändeteedel. Iga aasta hukkuvad miljonid linnud kokkupõrkel asjatult valgustatud hoonetega. Öise eluviisiga, pimedust vajavate loomade elurütm võib olla täielikult segi löödud. Öine valgus tõmbab ligi putukaid, kes samuti valgustatud objektiga kokkupõrkes hukkuvad, ning see võib hinnangute kohaselt viia putukapopulatsioonide arvukuse järsu languseni. Kuna ökosüsteemides on kõik liigid omavahel tihedalt seotud, akumuleeruvad sellised mõjud toiduahelalülide kaudu, põhjustades üha suuremaid muutusi kooslustes ning ökosüsteemide tasakaaludes.

Seda, kas valgusreostus võib ka teistel loomadel peale inimese vähki põhjustada, pole veel uuritud. Vähk väljaspool inimliiki ja temaga seotud kodustatud liike on teema, milleni teadlased hakkavad alles praegu vähehaaval jõudma. Aga me teame, et sarnaselt inimesega mõjutab valgusreostus ka lindudel, putukatel ja teistel vabalt elavatel loomadel melatoniini ja teiste hormoonide taset, mistõttu on seos vähiga enam kui tõenäoline.

Muidugi ei ole öine valgus loomadele ainult halb. Paljud saakloomad kasutavad öist valgust kiskjate küüsist pääsemiseks – pimedas on kiskjal palju lihtsam ligi hiilida. Pikem valgusperiood võimaldab päevaloomadel rohkem aega pühendada toiduotsimisele ja poegade toitmisele. Nii saavad linnades elavad linnud maal elavate lindudega võrreldes hakata varem pesitsema ning nautida pikemat sigimishooaega.

Phoenixi hiidlinnas Arizonas, kus ma praegu linnastumise mõju lindudele uurin, leian linnupesi sageli otse lampide pealt – olgu selleks siis pargi tualettruumi välisseinale pandud latern või parkimisplatsi katuse all ööpäev läbi põlev pikk luminofoorlamp. Linnud taipavad, et valguse juures pesitsemine annab neile ökoloogilises mõttes eelise. Kas see võib olla ökoloogiline lõks, kui valgus tegelikult põhjustab terviseprobleeme nii lindudele endile kui ka nende arenevatele poegadele?

Inimene ei ole teistest loomaliikidest kaugeltki nii erinev, kui võiks arvata. Nagu linde, kes otsivad valguse kaitset öös valitsevate ohtude eest, meelitab meidki see ökoloogiline lõks. Meie füsioloogilised kohastumused pärinevad ajast, mil öine valgus ei olnud nupuga sisse ja välja lülitatav. Meie keha vajab pimedust, mida linnakeskkond meile üldjuhul ei võimalda. Kui inimese tervis võiks olla piisav motivatsioon valgusreostuse vähendamiseks, võiksid sellest palju võita ka kõik teised elusorganismid, kelle loomuliku elukeskkonna me oleme mõtlematult ja hoolimatult ümber kujundanud.