Oleme harjunud mõtlema valgusest kui inimese sõbrast, eriti ajal, mil sügistalvine pimedus hiilib üha enam ligi ning haarab meid oma külma, D-vitamiini-vabasse embusse. Üritame seda peletada tänavavalgustuse, öölampide, säravate ekraanidega. Sellega lööme aga oma organismi tasakaalust välja. Meie keha on kohastunud ööpäevarütmidega, valguse ja pimeduse vaheldumisega, ning pimedus on organismi veatuks toimimiseks täpselt samamoodi vajalik kui valgus.
Valgusreostus on arenenud ühiskonna, urbaniseerunud keskkonna paratamatu kõrvalnähtus. Selle allikateks on sise- ja välisvalgustus, reklaamid, kontorihooned, parklad, tänavalambid. Kõige suurem on valgusreostus kõrgelt arenenud tööstusega ning tihedalt asustatud aladel Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis ning Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika suurlinnades. Öisest tähistaevast on nendes piirkondades saanud eksootiline nähtus, mida tuleb otsima minna linnadest kaugele, rahvusparkidesse või muudele asustamata aladele.
Valgusreostuse mõju inimese tervisele hakati põhjalikumalt uurima pärast seda, kui täheldati öises vahetuses töötavate naiste suurenenud tõenäosust haigestuda rinnavähki. Hiljem on samasugune seos leitud ka meeste eesnäärmevähi ning teiste hormoonidega seotud vähkide puhul.
Vähi tekke ja valgusreostuse vahendajaks on hormoon melatoniin, mille tootmine suureneb ajus paiknevas sisenõrenäärmes käbikehas just öösel, pimedas. Melatoniin on kehas ööpäevaseid rütme reguleeriv hormoon, mis surub alla kehas aset leidvaid põletikureaktsioone ning oksüdatiivset stressi ning kaitseb nii rakke mutageensete protsesside eest, mis võiksid vähki tekitada. Seetõttu on melatoniini uuritud ka võimaliku vähiravimeetodina ning loomkatsetes on see andnud lubavaid tulemusi.