Rein Veidemann: Eesti mõttelugu eestlastelt eestlastele inglise keeles?

Rein Veidemann Foto: Stanislav Moškov

Eesti mõttelugu loetagu rahvusülikoolis ikkagi eesti keeles, leiab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann.

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel «Tule, taevas, appi!». Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Nimelt hakkab Tartu ülikool asutama rahvusteaduste professuuride nimistus e e s t i  m õ t t e l o o professuuri. Professuuri nimes on kolm sõna, millest kaks esimest, «eesti» ja «mõte», on lahutamatult ja vältimatult seotud keelega. Eesti mõte saab oma lähteenergia eesti keelest, mõte konstitueerib end keele kaudu. Lugu (jutustus, narratiiv) sellest keelest ja mõttest võib mõistagi esitada mistahes keeles, aga sel juhul on see juba «eesti mõtte» tõlge, ülekanne, millegi «oma» vahendamine, esitlemine «võõrale».

Omadele saab mõtlemist õpetada ainult nende endi keeles. Ka võõrastele, kui nad keeles end «omadena» tunnevad. Harvadel on annet mõelda, st konstrueerida (võimalikku) tegelikkust kahes või enamas keeles, aga isegi neil juhtudel, kui mõtet luuakse, on prioriteetne üks, ema-, lähikeskkonnas ja koolis õpitud keel.

2015. aasta 4. detsembril pidas Eesti rahvusülikooli 96. aastapäeva konverentsil eesti filosoofia ajaloo erakorraline professor Ülo Matjus ettekande «Omad ja võõrad «Eesti mõtteloo» taustal». Viidates «Eesti mõtteloo» ligi pooleteistsajale köitele, millest suur osa minugi kodusel riiulil ning mille saamise eest on akadeemik Hando Runnel luuletaja monumendi kõrval ära teeninud ka tinglikult mõtteloo monumendi, loodab Matjus nii «Eesti mõtlemise enda edenemist kui ka Eesti mõtlemise ajaloo ehk Eesti mõtteloo üle järelemõtlemist avatud ja avara, ahistamata ja piiramata mõtlemise mõttes». Jah, järelemõtlemist võib siinkohal tõesti võtta kui tõlgendamist, aga õpetada mõtlemist ennast ei ole võimalik lahutada mõtlemise (alg)keelest.

Professuur on kõrgeimal astmel õpetamine. Professuuri taotlemiseks ning selle saamise õiguse üle otsustamiseks läbivad taotlejad prooviloengu, venia legendi. Aga mida me nüüd näeme – ja selle kohta tahangi hüüatada «Tule, taevas, appi!» –, kõik need loengud on keegi (kes?) nõutavaks pidanud esitada inglise keeles (!). Ajakava on siin:

26.09.2017 algusega kell 10.15 Peeter Müürsepp peab venia legendi loengu «National and Foreign in the Development of Estonian Thought»;

27.09.2017 algusega kell 18.15 Jaan Undusk peab venia legendi loengu «On the Possibility of Studying Intellectual History on Estonian Grounds»;

28.09.2017 algusega kell 10.15 Tiina Ann Kirss peab avaliku loengu «Correspondences and Intellectual Histories: Examples from the Enlightenment in the Baltic Provinces»;

29.09.2017 algusega kell 16.15 Pärtel Piirimäe peab avaliku loengu «Men and Monsters in Emer de Vattel’s Law of Nations».

Vabandust väga, aga see ei ole rahvusvaheline konverents! See on loengupidamise õiguse taotlemine, mille käigus kuulajad ei hinda ainult teadmisi, vaid ka väljendusoskust, retoorilist suutlikkust. Ma ei kahtle kübetki, et kõik loengupidajad saavad inglise keeles suurepäraselt hakkama, sest mõni neist, kui mitte kõik, on õppinud või töötanud välismaal, Tiina Ann Kirsil on inglise keel olnud lausa primaarkeel.

Miks aga inglise, kui näiteks Eestis baltisaksa kirjakultuuri ühe parima asjatundjana võiks akadeemik Unduskil lasta ettekannet pidada saksa keeles, milles tuleks esile just see keelelis-mõisteline eripära, millega saksa keel ja kultuur on mõjutanud eesti (mõtte)kultuuri kujunemist.

Ja mis saab pärast loengu kuulamist? Kas kõik, kes auditooriumisse kogunevad, jätkavad mõttevahetust loengukeeles, st inglise keeles? Vabalt kõneldes või maltsainglaslikult purssides? See on ju selge väljakutse põhiseadusele, mis ütleb riigikeele olevat eesti keele. Aga kui jätkatakse mõttevahetust eesti keeles, siis mõttevahetuse sisukuse tagamiseks peaks olema ka lähtetekst eestikeelne.

Siit tulenebki minu selge soovitus: venia legendi hindajate – kellest mõni võib-olla ei oska eesti keelt, aga rahvusvahelise mõõtme olemasolu kinnitamiseks on nende kohalolek vajalik –, niisiis nende hindajate tarvis tuleks loengute ingliskeelsed  alustekstid laiali jagada, kuid venia legendi ise tuleks lubada esitada ilusas, puhtas ja selges eesti keeles. Et kuulajad võiksid nautida selle kõiki nüansse, et võiksime tunda keelelist eneseväärikust.