Andres Adamson: mis juhtus tegelikult Harju Pangaga?

Andres Adamson Foto: Liis Treimann

Harju Panga pankrot oli eelmise iseseisvusaja üks suurimaid poliitilisi skandaale. Sellega on üritatud kompromiteerida toonaseid juhtpoliitikuid, sealhulgas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri, ehkki alusetult, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Alustuseks näide ajaloolaste lihtsaimast, kuid peamisest töövahendist, elementaarsest allikakriitikast. Ühtlasi on see näide demagoogilisest keelekasutusest.

Tuntud ärimees, sõjaväelane, diplomaat, lendur, elektrik ja operetihelilooja, vabadussõjalaste põranda alla surutud tegevuses osalemise eest kinni istunud ja hiljem termini «vaikiv ajastu» leiutanud William Tomingas (1895–1978) avaldas paguluses oma mälestused ja raamatu «Vaikiv ajastu Eestis». Ehkki mõlemad on täis vigu (st tahtmatuid eksitusi, sh teiste isikute eksimuste ja valede uskumist), ent ka omapoolseid väljamõeldisi ja pooltõdesid, on need väga huvitavad, värvikad, hästi kirjutatud teosed, millel on suur mõju tänaseni.

Nüüd lubatud näide. Ühes joonealuses märkuses käsitleb Tomingas möödaminnes kurikuulsat Harju Panga pankrotti, andes mõista, et panga aktsionärid Päts & Laidoner olid asjaga rohkem seotud, kui kohus hiljem leidis, süüdistab «Toompead» uurimise jõulises mõjutamises nende uurimise alt vabastamiseks (kohtuprotsessil osalesid nad tunnistajatena, keegi nende vastutuselevõtmist ei nõudnud ja ka pooled süüalustest mõisteti muide õigeks) ja heidab siis Pätsile täiendavat varju. Tsiteerin:

«... 1929. a. mõistis Tallinna-Haapsalu rahukogu [Harju Panga tegevjuhid] [Madis] Jaaksoni, [Gustav] Linkvisti [Linquist] ja [Alfred] Gnadebergi mitmeks aastaks vangiroodu. Kui vanahärra Jaakson oli juba mõnda aega istunud ja keskvanglas haigestunud, käisin 1931. a. sügisel pr. Jaaksoni palvel selleaegse riigivanema K. Pätsi jutul Jaaksonile armu palumiseks. Kõike viisakust kokku võttes tuletasin K. Pätsile meelde, et siis, kui ta oli vaene mees ja tsaariajal istus kinni Peterburis Krestõ vanglas, oli Jaakson Peterburis pangadirektor ja käis teda igal nädalal vanglas vaatamas ja materiaalselt toetamas. Ütlesin ka, et K. Päts hilisemas koostöös Madis Jaaksoniga Harju Pangas sai jõukaks meheks (eriti Linkvisti kaudu), et nüüd on osad ümber pöördud ja et ta nüüd võiks haigestunud Jaaksoni saatust kergendada. Kuid miski ei aidanud. Päts keeldus Jaaksonile armu andmast, nii kui ta seda oli teinud varem, tagasi lükates pr. Jaaksoni poolt esitatud armuandmise palve.»

Tsitaadi sisuks on etteheide, et tänamatu Päts laskis oma pattude eest aastaid vanglas vaevelda vaesel, ilmsüüta vanahärral, kes teda omal ajal pangadirektorina toetanud oli. Kui usuksime seda juttu kriitikavabalt, siis ... polegi kohe sõnu!

Ajaloolane siiski ei tohi pimesi uskuda, peab püüdma asjaolusid kontrollida, võrdlema, konteksti panema. Kuid samalaadselt on isegi mõni väljaõppinud ajaloolane Pätsi suhtes mulje jätnud, et too oli pankroti ajal Harju Panga nõukogu esimees (oli olnud tõesti, kuid 1919–1921, pankrot aga oli 1925), niisiis otseselt vastutav, või et kuni pankrotini välja ilmus ajalehereklaame, milles kasutati uute klientide juurdemeelitamiseks tema nime (väga tahaks mõnd sellist näha!).

Ent vaatame nüüd Tomingase väidetut veidi tähelepanelikumalt, võttes seda, et tema visiit Pätsi juurde tõesti toimus, kindla faktina (mida see tema muu jutu usaldusväärsuse taustal tegelikult pole, kuid me ei saa seda kontrollida).

Esmalt üks pisiasi: kohtuprotsessi dateeringus on näpuviga, tegelikult peeti see novembris 1928. Kui pangajuhid mõisteti vangistusse «mitmeks aastaks», siis küll ainult kamba peale, sest kõik said poolteist aastat, millest olid osa eeluurimise ajal juba ära istunud.

Jaakson kaebas otsuse edasi ja hakkas karistust kandma alles tolsamal 1931. aastal, ehkki ülaltoodud tsitaadi sõnastus püüab meile sugereerida, et ta oli selleks ajaks juba tükk aega kinni istunud.

«Vanahärra» polnud ta veel nagunii: Harju Panga etteotsa asumise ajal 1919 oli ta 44, pankroti ajal 50, kohtuprotsessi ajal 53 ja kõnealusel ajal 56, suri ta muide juba ENSVs 74selt. Pätsi omaaegse vangistuse ajal Krestõ vanglas töötas Madis Jaakson Peterburis börsinotari abina, polnud niisiis veel pangadirektor. Hiljem oli ta tõesti Peterburi eestlaste Põhja Vastastikkuse Krediitühisuse ja Laenu-Hoiu-Ühisuse direktor.

Pätsi sagedase vanglas külastamise peapõhjuseks aga oli pigem see, et Jaakson seisis ühtlasi kirjastusühisuse Ühiselu eesotsas, Päts aga peatoimetas ka vanglast salaja selle ajalehte Peterburi Teataja. Lähedased olid nad tõesti olnud, kuid kogu loo moraal on Tomingase mõista antule täpselt vastupidine: vaatamata sellele lähedusele ja korduvale palumisele Päts, näete, ikkagi ei andnud Jaaksonile armu. Ja polekski ju tohtinud anda. Mida me siis räägiksime, kui ta seda teinud oleks?! Ühesõnaga, Tomingase tsitaadi puhul pole tegemist isegi mitte pooltõe, vaid poolvalega.

Et jutt Harju Pangale juba läks, siis veel veidi sellega seotud tänaseni kõmisevast skandaalist – tõsi, ilma seda teemat süvitsi uurimata, lihtsalt hõlpsalt leitavate trükis ilmunud andmete elementaarse analüüsi põhjal.

Harju Pank asutati Vabadussõja ajal, juunis 1919 mitte tühjale kohale, vaid varasema pangamaja Hoeppener & Co baasil, mis oli sel segasel ajal raskustesse sattunud. Viimasel oli seljataga saja-aastane minevik, alul kaubamajana (st ekspordi-impordifirmana), viimastel aastakümnetel pangana. Uue nime sai see nüüd asukoha järgi aadressil Harju tänav 9, aastal 1909 valminud ja tänaseni seisvas hoones.

Tsaari-Venemaal jagunesid erapangad oma osanike arvu (üks, mõni või palju), osalt sellest sõltuva suuruse ja aktsiate kaubeldavuse järgi pangakontoriteks, pangamajadeks ja (aktsia)pankadeks, Hoeppener & Co oli olnud midagi kahe esimese vahepealset. Nüüd kavandati aktsiapanka. Enne maailmasõda olid Eesti turul domineerinud suurte Vene pankade ja Riia Kommertspanga filiaalid, paar tükki neist olid veel alles, kuid kaotanud oma emapangad. Panku kui majanduse vereringe käivitajaid oli aga endiselt vaja, tööpõld oli lai ja turg ootas ümberjagamist.

Uue panga asutajateks olid viis isikut, teiste seas hiljuti valitsusjuhi kohalt lahkunud Konstantin Päts ja Konstantin Konik. Hiljem lisandus veel aktsionäre, sealhulgas Laidoner, kes oli panga pankroti hetkel nõukogu esimehe suuresti formaalsel, esindusülesannetega ametikohal. Soomes oli Mannerheim samal ajal Liittopankki nõukogu esimees, ka see sattus peagi surmaeelsesse seisundisse ja söödi ära, kuid keegi ei süüdista selles marssalit, vähemalt enam mitte.

Harju Panga põhikapital oli algselt üsna väike, vaid 5 mln marka, mida seejärel suurendati kolme aasta vältel järk-järgult 50 miljonini. Asutajatel endil polnud sellist raha kusagilt võtta ning aktsiate enamuse ja kontrolli panga üle omandas Kopenhaagenis registreeritud Baltisk Bank.

Aadressile vaatamata polnud tegemist taanlastega, vaid nähtavasti valdavalt juudisoost endiste Vene finantsspekulantidega, kes olid kodusõja ajal Skandinaaviasse pagenud, kuid sealt endiselt Vene suunal tegutsesid, panustades alul punaste kaotusele, ja kui need ikkagi võimule jäid, siis kauplemisele Nõukogude Venemaaga. Kontaktisikuks nende ja Harju Panga vahel oli keegi Saksa passiga insener Lewinson-Levin, kes liikus Vene kodusõja päevil Stockholmis endise tuntud Peterburi finantstegelase Dmitri (Mitka) Rubinsteini ringkonnas ning käis siis ka Eestis ja vene valgekaartlaste käes olnud Pihkvas.

Harju tn 9 Foto: Eesti Filmiarhiiv

Eestist sai pärast Tartu rahu paariks aastaks enamlaste jaoks peamine aken läände. Ka Harju Pank osales arvatust ilmselt siiski märksa vähemal määral Vene kulla jm väärtuste läände vahendamises. Selles polnud Eesti seisukohast midagi eriti laiduväärset, kui aga kõik kaasnevad maksud ausalt tasutud. Et Moskva ei tunnistanud Tsaari-Venemaa riigivõlga, olid Antandi riigid tõesti kuulutanud Vene kullale boikoti, kuid tegelikkuses järgis seda peamiselt Prantsusmaa, isegi Briti pangad hiilisid asjast jõudumööda mööda. Ka Prantsusmaa ise võttis reparatsioonidena vastu selle osa Vene kullast, mis Bresti rahu järel Saksamaale oli makstud.

Antant ei tähendanud kogu läänt. Läbi Eesti voolavate väärtuste järgmiseks peatuskohaks olid enamasti Rootsi pangad, kõige sagedamini Wallenbergide oma, praegune SEB. Ilma selle koostööta poleks asi toimuda saanudki. Kõnealune kuld polnud otseselt ka «verine», tegemist oli Tsaari-Venemaa kullavarudega, mitte õnnetute terroriohvrite suust välja pekstud kuldhammaste või õigeusu kiriku aaretega (ehkki seegi pole väiksema osana päris välistatud).

Saadud vahendeid kasutas Nõukogude Venemaa osaliselt õõnestustööks läänes ja ka Eestis endas, kuid et müük toimus suure allahindluse ja komisjonitasudega, siis on sama õigustatud vaatenurk, et tal jäi neid vahendeid just selle võrra vähemaks. Tühja oli see enamasti raisatud nagunii. Enamiku saadud rahast kulutasid enamlased aga mitte Kominternile või sõjavarustuse ostmiseks, vaid kõige tavalisematele toidu- ja tarbekaupadele, makstes ka nende eest rängalt üle.

Venemaa oli kaoses, laoses ja näljas – kas olnuks eetilisem seda häda ja viletsust süvendada, näiteks enamlaste võimu kiirema varisemise nimel, surgu seal nälga kui palju tahes? Ja lõpuks, Eesti oli Nõukogude Venemaad tunnustanud ja Tartu rahuga vastu võtnud 15 mln kuldrubla sellestsamast allikast – meie silmis, kordan, polnud siin midagi kriminaalset. Tulevikku ei teadnud ette keegi.

Peamised kullavahendajad olid Eesti Pank ise ja tollane suurim erapank, Scheel & Co. Ehkki eelkirjeldatud põhjusil hoiti madalat profiili, polnud midagi väga taunitavat niisiis vahendustegevuses endas, vaid selles, mis järgnes riigi tasandil – teenitud väga suured summad (vähemalt kaks, tõenäoliselt kolm korda enam kui Tartu rahuga saadu) raisati tänu väärale majanduspoliitikale (tööstuse eelisrahastamine, ehkki Eesti oli eelkõige agraarmaa ja see sektor vajas maareformi tõttu investeeringuid enim, ja suund peatselt sulguvale Vene turule) ja väga kerge käega jagatud laenudele ruttu ära, seejärel aga hakati toimunut varjama ja vassima. Ka Tartu rahu kuld läks sama teed. Ja riigitüüri hoidjate seas oli sellal taas Päts, kes sel puhul Harju Panga igapäevategemistest küll kõrvale tõmbus.

Harju Pank oli esialgu mõõdukalt edukas ja maksis aktsionäridele mitte just külluslikke, kuid siiski arvestatavaid dividende. Eestlastest aktsionäridel polnud selle tulu vastu kindlasti midagi, kuid pank oli rajatud eelkõige kohalike ettevõtete asutamiseks, arendamiseks, krediteerimiseks, «eesti asja ajamiseks».

Harju Pank erines teistest just selle poolest, et tegutses igapäevapanganduse ja valuutaoperatsioonide kõrval justkui investeerimispangana, mis sest, et arendatavad-abistatavad firmad sageli põhiaktsionäride endiga seotud olid. Näiteks Soomes tegutses sellal teistsuguste pangareeglite tõttu samalaadse investeerimis- ja arendusettevõttena pankade osalusel loodud Emissioni Oy, mis maailmasõja aastail kavandas muuhulgas elektrijaama rajamist Eestisse, lennukitehast jne.

«Taanlaste» enamusosalus hakkas Harju Panga seda tegevussuunda segama ja seetõttu sooviti peagi välisosanikest vabaneda. Ka noil polnud Harju Panka nähtavasti enam vaja, sest juba 1921. aasta alul pakkusid nad ise oma aktsiapakki müügiks, kuid nominaalväärtusega võrreldes mitmekordse hinna eest. Osalt seletub kõrgem hind Eesti marga kursi vahepealse suure langusega, osalt oli see aga väljapressimine, petuskeem.

Hinna täiendavaks üleskruvimiseks loobus Baltisk Bank Lewinson-Levini isikus Berliinis peetud läbirääkimiste käigus justkui juba kokkulepitud tehingust, maksis silma pilgutamata ära leppetrahvi ja müüs aktsiad veelgi kallimalt hoopis ühele kolmandale, nähtavasti variisikule, kes neid siis ilma igasuguse loogikata sama hinnaga ikkagi müüa pakkus. Jumal teab, kas selles skeemis raha arvelt arvele moepärastki üldse liikus.

Suuremad eestlastest aktsionärid otsustasid panga tegevjuhtkonna mõjul siiski need aktsiad osta – ja soetada neid juurde veel mujaltki –, moodustades selleks konsortsiumi ja kasutades osaliselt panga enda vahendeid ja selle poolt Eesti Pangast võetud suurt laenu. Pank saadi nõnda taas eestlaste (laias mõttes: seas oli ka eestisakslasi, eestijuute jt) kätte, kuid liigsuur laen jäi painama, aktsiate juriidiline kuuluvus segaseks ja väikeaktsionäride kõrvalejätmisega oli osa omanikke teistest võrdsemaks muudetud.

Harju Panga aktsiad. / Osta.ee foto Foto: Osta.ee fotod

Paar aastat oli kõik kena, pank kasumlik, selle hooldusalused ettevõtted enamasti samuti, lisakapitali sai vajadusel endiselt juurde laenata Eesti Pangast, mis ajas koos valitsusega edasi inflatoorset poliitikat.

Seejärel muutus majanduskeskkond: lõppesid Eesti majanduslikud erisuhted Nõukogude Venemaaga ja kullavahendus (selle osatähtsus pidi Harju Pangas küll juba algselt enamasti arvatust märksa väiksem olema, muidu poleks aktsiate tagasiostu finantseerimine nii keeruliseks osutunud, mingi «enamlaste kulla pesumasin» pank küll ei olnud), Venemaa turg sulgus, sealt ei saanud enam kätte raha isegi juba tarnitud kaupade eest, tekkis majandussurutis, sagenesid ettevõtete pankrotid, vahetusid valitsus ja majanduspoliitika, laenutingimusi hakati karmistama ja võlgu sisse nõudma, kuid samal ajal ka inflatsiooni piirama.

Raha ei liikunud enam nii palju ja endise kiirusega. Võlgnikel läks uutes oludes raskeks – ja Harju Pank oli ju ise suur võlglane. Heal ajal oli selle püsimisse uskudes liiga julgelt ette võetud. Tavaliselt juhitakse jutt nüüd pangaga seotud kaubamajadele (ekspordi-impordifirmadele) Kosmos ja Atlanta, laevaehitus- ja laevandusfirmale Lennuk jt, või siis ühe pangadirektori, tõesti sageli puhtalt omakasu peal olnud Linquisti laenudele iseendale ja tema piiritusetehinguile, jättes mulje, nagu olnuks tegemist lausa piirituse salakaubavedajaga (tegelikult oli piiritus lihtsalt üks Eesti põhitooteid ja osta-müüa seda ju tuli). Pangal oli siiski palju teisigi kliente ja rahapaigutusi, toogem näiteks või Tallinna ja Helsingi vahel regulaarlende korraldanud Eesti Õhusõidu Aktsiaselts Aeronaut.

Seepärast hakati taas välisinvestorit otsima ja leiti see 1924 tollal alles oma karjääri alguses olnud rahvusvahelise aferisti, kogu oma teadliku elu Kremli valitsejatega erisuhetes seisnud ameeriklase dr Armand Hammeri (1898–1990) isikus, kes vajas oma ärioperatsioonide jaoks Venemaaga siinmail panka. Õigemini: ta vajas seda võimalike suurtehingute jaoks, mida aga ei järgnenud.

Audit näitas Harju Panka kehvemas seisus olevana, kui seda algselt väidetud oli ja Hammeri firma Alamerico omandas sellest mitte pea kolmveerandi, nagu alul kokku lepiti, vaid ainult 51 protsenti. Vastavalt vähenes ka tehtav rahasüst, raha kulus ruttu ära ja raskused algasid uuesti. 1925. aasta alguses halvenes panga olukord järsult, ehkki Eesti Pangast võetud koormavad lühiajalised laenud õnnestus nüüd pikaajalisteks muuta. Tõele au andes oli ligi pool neist selleks ajaks juba tasutud.

Probleemiks sai lihtsalt likviidsuskriis, makseraskused, raha ei liikunud, ehkki varasid ja laenutagatisi oli pangal iseenesest piisavalt. Hoiustajad tõttasid kuulujuttude levides oma raha välja võtma, tekkisid probleemid ühe Nõukogude kaubandusesindusele väljastatud suure, kuid katteta välistšekiga, pank langes paari pettuse ohvriks ja kaotas hulga raha.

Hammer saabus ise Eestisse, püüdis vahendada mingit lahendust Nõukogude saatkonnas (eelmainitud tšeki asjus) ja seejärel Eesti Pangas, kus lubas paigutada Harju Panka veel 25 miljonit, kui Eesti Pank teeb sama, kuid tulemusteta. 8. mail kuulutas kohus panga pankrotis olevaks.

Otsus on tagantjärele hinnates üpris küsitav. Pankade pankrotte oli ette tulnud varem ja neid oli ka hiljem, kuid antud juhul oli tegemist Eesti oludes üsna suure, kümmekonna tuhande kliendi ja 500-miljonilise bilansiga ettevõttega, mille kukkumine tõmbas kaasa hulga teisi ettevõtteid, mis samuti pankrotistusid või tuli likvideerida (osa nendest, mille ümber kõige rohkem lokku oli löödud, suleti muide igati korrektselt, kõiki võlgu tasudes).

Normaaloludes poleks valitsus ja Eesti Pank sellist pankrotti arvatavasti tegevusetult pealt vaadanud, isegi ajutine riigistamine olnuks toimiv ja maksumaksjale kokkuvõttes odavam lahendus. Hulga juhtpoliitikute kaasatus panga aktsionäride ringi osutus nüüd miinuseks – valitsus ei julgenud nende rahapaigutuse päästmise küsimust isegi arutada, niigi andsid konkureerivad poliitikud ja ajalehed tuld.

Tegelikkuses suutis Harju Panga pankrotitoimkond juba kolm aastat hiljem toimunud kohtuprotsessi ajaks maksta kahjukannatajaile välja 65 protsenti nende hoiustest, ehkki veel 16 protsendi jagu oli kulunud panga likvideerimisele ja hulk selle varasid oli kiiruse huvides müüdud selgelt alla õiglase hinna, laenude sissenõudmine, varade müük ja maksed jätkusid aga ka hiljem.

On ilmne, et Päts ja Laidoner ei «röövinud vaeslastele kogutud annetusi» (selles süüdistas neid mitte toona, vaid alles mõne aasta eest üks nüüdne parteileht), ja et pank oli endiselt pigem elujõuline, vajades saneerimist või lihtsalt abi. Mida aga ei antud.

Kuid uurimine paljastas Harju Pangas samas palju tegevjuhtkonna kuritarvitusi, töötajate (näiteks kassiiri) vargusi ning lihtsalt segaseid asjaolusid. Konsortsium aktsiate tagasiostuks ja selle osaliste saadud tulud (mis samal ajal olid panga kahjud) oli üks neid asjaolusid. Vaat selliste asjade pärast peetigi hiljem kohut. Keegi ei kavatsenud otseselt kohtu alla anda aktsionäre, vastasel juhul tulnuks alustada ju Armand Hammerist kui põhiosanikust. Aktsionärid kandsid ise kahju, sest jäid ilma investeeritud rahast ja pidid nüüd kirjeldatud segaduste pärast suuri täiendavaid tagasimakseid tegema.

Ka Päts kaotas 700 000 marka ainuüksi panka kinni jäänult. Pangaga seotud isikute võetud laenud nõuti valdavalt sisse juba enne kohtuprotsessi, vajadusel müüdi nende vara selleks sundkorras maha, ning pangale olid võlgu ka mitmed suuraktsionärid, sealhulgas Päts – miljoneid. Võib niisiis öelda küll, et Harju Pank aitas ta haljale oksale, kuid seesama Harju Pank võttis talt peagi enamiku varast uuesti ära.