Ott Järvela

FOTO: SCANPIX

Spordis haigutab ootuste ja reaalsuse vahel ikka kuristik. Mõnikord ja mõnes valdkonnas kitsas, teisel puhul sootuks laiem. Säärane asjade seis on normaalne, sest tekitab saavutusvajadust, mis ongi spordis edasikandev jõud. Nii võitluses iseenda kui ka vastastega.

Kahjuks on Eesti jooksuvõistlustel ilmnenud viimasel ajal paar juhtumit, kus ootuste ja reaalsuse vahel haigutanud kuristiku tekitatud sportlik viha leidis väljendust mõtlematutes sõnades või tegudes. Tallinna maratoni finišis ütles kolme Keenia jooksja järel neljanda koha võitnud (!) Argo Jõesoo, et keenialaste osalemine talle ei istu. Põhjuseks vale positsioonivalik – amatöörsportlane asetas end samale platvormile proffidega. Tekkis pettumus ja tagajärjeks kohatu sõnavõtt.

Profispordis, mida alla liigitub sisuliselt iga võistlus, kus jagatakse materiaalse väärtusega auhindu, ei saa kunagi kindel olla mitte milleski peale kirjapandud reeglite. Kui Kaia Kanepi mängis juulis Pärnus peetud 10 000 USA dollarilise auhinnafondiga ITFi turniiril, kus ta kõik vastased kahes setis tümaks tagus, ei kurtnud neist keegi, et endise maailma 20 parima hulka kuulunud mängija osalemine «nende mängumaal» oleks kuidagi ebaaus.

Kanepile kaotanud tennisistid olid ise valinud profisportlase elukutse koos kõigi selle rõõmude ja muredega – teenistus sõltub paljudest muutujatest, millest kõiki on võimatu kontrollida. Planeeritud tulemuse võivad nurjata näiteks vigastus, ebasoodne ilm või sündmus, milleks ongi end täiesti võimatu valmis panna (kas või lähedase surm). Aga ka kohtuniku jäme eksimus või loosiõnn(etus). Kui oled tennises maailma 33. reket, siis võid suure slämmi avaringis vastamisi minna nii maailma esimese kui ka 150. numbriga. Kõik sõltub fortuuna tahtest. Võib aga minna ka väga hästi ning siis on tulemuseks au, kuulsus ja rahaline preemia. Ent garantiisid pole.

Kirjapandud reeglite järgi toimivas profispordis osalemine on rangelt vabatahtlik. Kui reeglid ei sobi, võib alati sporti teha enda lõbuks, amatöörina. Sel juhul tuleb ennast ja oma ootused ka vastavaks seada. Amatöör ei saa ju siiralt solvuda kaotusest profile, sest ega laupäevases kunstiringis maalimist prooviv inimene võta ju isiklikult, kui Eesti Kunstiakadeemia lõpetanu temast ilusama natüürmordi valmist pintseldab? Profi jaoks aga on kaotus teisele profile tavapärase tööprotsessi osa.

Ka laupäeval Jõhvi rahvajooksul esikoha võitnud Ibrahim Mukungal mitte kätt surunud Andi Nooda teguviis on seletatav ootuste lahknevusega reaalsusest. Auhinna nimel võisteldes on ainus kriteerium tulemus protokollis. Poodiumil läks see Noodal korraks meelest. Rahvaspordiüritused ongi hübriid profi- ja amatöörspordist ning on väga tähtis, et kõik osalejad mõtleksid enda jaoks eelnevalt selgeks, kumba kategooriasse asetutakse, ning end vastavalt ka programmeeriksid.