Wesse Allik

FOTO: Erakogu

Lääne-Euroopa on täis ajaloovõhikutest nn noori kultuuriinimesi, kelle jaoks «praktikas tehti küll vigu, aga õpetus ise oli õige», kirjutab Wesse Allik (EKRE).

Eero Epneri essee «Kurjuse normaliseerumine» (PM AK 9.09) ning samasse sarja jäävad Vilja Kiisleri «Tuimuse õpilased» (ÄP, 4.09) ja Aet Annisti «Räpase kärsaga kärnase koera jõle provokatsioon» (PM 6.09) taovad kõik palli ühte auku: EKRE esindavat piibellikku kurjust. 

Emotsioonirikastest, kuid faktitühjadest artiklitest ei tule aga kusagilt välja, milles see kurjus seisneb. Nimetatud autorite loogika kohaselt on nii, et kui täna soovid kaitsta eesti keelt, siis homme peksad mustanahalisi. Kui täna ei toeta kooseluseadust, siis homme korraldad juba holokausti.

Sellisel meetodil süüdistuste konstrueerimises ei ole midagi uut. Nõukogude ajast mäletame ju hästi, et «täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa!»

Autorite vasakideoloogiline mõttekramp ei lase neil näha tegelikku kurjust, mida jagub maailmas küllaga.

Islamimaailmas loobitakse homoseksuaalsuse eest kividega surnuks, raiutakse maha uskmatute päid, moonutatakse naiste suguelundeid ja tehakse palju muud Euroopas vastuvõetamatuid jäledusi. Selle kultuuri pealetungi Euroopasse ei maini lugupeetud arvamusavaldajad poole sõnagagi. Miks ei võitle Epneri-sugused inimlikkuse eestkõnelejad islamiga? Miks neid ei huvita reaalselt kannatavad inimesed?

Teate, miks. Sest nii on turvalisem ja ohutum – kui oled end pühendanud salliva multikulti ühiskonna ülesehitamisele. Rahvuslus on multikulti aktivistide surmavaenlane, sest miski ei takista utoopilise multikultuurse ühiskonna loomist rohkem, kui väikesed, vastikud ja kurjad 19. sajandi rahvuslased. Kui neid ei oleks, valitseks maa peal igavene rahu, eks.

Tõelist kurjust ehk seda, et nende soovitud multikultiühiskonnas demograafiliste protsesside tulemusel (islami kogukondade ülikiire kasv) lõpetataks ära igasugune sallivus, pole sallivuslased tahtelised nägema – nii kukuks nende utoopia kolinaga kokku. Või teine variant – nad enam ei julge. Islamit kritiseerides riskid Lääne-Euroopas juba elukaotusega.

Palju mugavam on tümitada kristlasest preestrit, vasakpoolsete arvates «valge ja vägivaldse rassi ülemvõimu sümbolit», kes ei taha laulatada homoabielu. Inimestel pead maha nüsiv ISIS-e võitleja vasakpoolseid ülemäära ei häiri – see on nende tõlgenduses tavaliselt üksikjuhtum, mis olevat politsei asi ega puutuvat üldse islamisse. 

Hästi, Eesti ei saa islamimaailmas toimuvat mõjutada, küll aga me saame valmistuda selleks, et piirdeta Euroopas ei trügiks tõeline kurjus meie õuele. 

Samuti on sümptomaatiline, et Epner, Kiisler ja Annist ei näe kurjusena kommunismi, Eestiski tasapisi taas pead tõstvat inimvaenulikku ideoloogiat. Kommunistliku režiimi ohvriks langes Eestis kümneid tuhandeid ning seesama kommunistlik režiim piinas inimesi Eestis veel 26 aastat tagasi.

Aga selles osas oli meie lumehelbekesed samuti vaikivad, sest Lääne-Euroopas pole kommunismi peksmine moes. Vastupidi: kommunismi aluseks oleva marksismist ammutavad elujõudu kõik tänapäeva vasakpoolsed teooriad multikultiühiskonnast. Lääne-Euroopa on täis ajaloovõhikutest nn noori kultuuriinimesi, kelle jaoks «praktikas tehti küll vigu, aga õpetus ise oli õige». 

Masendav on näha, kuidas noorematel Eesti kultuurinimestel – kellest paljud on saanud oma hariduse Lääne-Euroopa vasakpoolsete mõju all olevates ülikoolides –, hakkab kaduma ajalooline mälu ja seda asendavad marksistlike teoreetikute utoopiad sallivast multikulti ühiskonnast.

Mõned nädalad tagasi karjus ühes baaris minu ja mu kaaslase peale üks ERRis ja Päevalehes töötanud «kultuuriinimene»: «EKRE tappis kuus miljonit juuti!». Ta võitles oma arvates samuti kurjusega. Loodame, et ta saab varsti kaineks.