Tarmo Pikner: Uhke Olga ja Vahva Urmas

Olga Ivanova Foto: Mihkel Maripuu

Riigikogu liikmed, valitsustegelased ja teised parteijüngrid võiksid juba aru saada, et on aeg lõpetada sekkumine kohalike omavalitsuste tegemistesse. Arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner toob kaks näidet, mis hoiatavad, kuidas poliitiline ahnus ajab upakile.

Mõni aeg tagasi oli meie rikkalikus staarinimeste ridades nähtus nimega Uhke Olga, kes lõi laineid oma füüsiliste kumerate ja kurviliste volüümidega. Nüüd on meil Uhke Olga volüüm 2, kes lainetab pigem oma poliitiliste kurvidega.

Uhke Olga vol 2

Savisaar vanema viimane jünger Olga I. raius nagu rauda, et tema jääb oma vaimse juhi ja õpetajaga, ning ajas oma joru: «Julgen öelda, julgen teha!» Niisiis, mida ta Lasnamäe silla külge riputatud loosungil lubas, seda ka tegi. Seepeale raius partei esimees Jüri Ratas kogu savisaarlaste nimekirja parteist välja, Uhke Olga nende seas, säästes vaid selle supi kokku keetnud Savisaare.

Kas siis tõesti keskerakonna tänased käilakujud – Simson, Ratas, Reps – ei saanud aru, kui Olga I.-st sai partei juhatuse liige, siis sellega ta ei piirdu. Uhke Olga teadis hästi, et juhatusest saab teda elimineerida vaid kongress, aga seda pole praegu kusagilt võtta.

Kui Olga I. peaks välja visatama ka riigikogu keskfraktsioonist, on Tsahkna-Ossinovski suitsunurga sobing omadega õhtul ja valitsus kukkunud. Viimased kolm doominokivi, mis seda veel püsti hoiavad on Oudekki Loone ning õde-venda Lenk ja Tuus-Laul. Vähemalt doominot nad oskavad mängida.

Niisiis, Olga I. kindlustas enda tagala ja saab lisaks keskerakonna santažeerimisele hoida lõa otsas kogu riigi valitsust. Selline poliitpokker Uhke Olga poolt annab silmad ette isegi tema mentorile, Savisaar vanemale.

Tuletage meelde ajalugu – ka suurvürstinna Olga ei jätnud enne, kui sai vürst Igorile mehele ja pääses kogu Kiievi-Vene riiki juhtima. Meil on juba Lasnamäe-Vene riigijuht olemas.

Kui valimiste järel siiski selgub, et Uhkest Olgast muud ei saa, siis soovitaksin teda parajasti vene telekanalis TNT jooksva populaarse komöödiasarja «Olga» (2016. aasta parim vene teleseriaal) järgmise hooaja peaosasse – lihtne vene tütarlaps proletaarlaste linnaosast kukutab riigi valitsust.

Vahva Urmas

Urmas S. on igati vahva sell, kuuludes nii Haapsalu spaa-maffia kui ka reformierakonna eesliini ridadesse. Viimasest eesliinist on saanud tänaseks tagaliin ja reformierakonna ridadest heideti Urmas S. välja.

Urmas Sukles Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Muidugi on ebaõiglane – aastaid reformierakonna nimel Haapsalu linna juhtinud ning parteile nime teinud ja säh sulle nüüd. Eks põhjusi tuleb otsida mõlemalt poolelt. Vahva Urmas on tuntud jonnaka ja isepäise tegutsejana ja mitte kuidagi ei saanud ta sallida, et pealinna parteikontori poisid talle pinda käivad.

Siin põrkuvad kohaliku tasandi ja riigi tasandi huvid, ometi ei tohiks need ju vastanduda selliselt, et välistaksid teineteist. Ometi, kui arvestada, et poliitika peamine ja ainus eesmärk on maksuraha jagamine maailmavaatelisest seisukohast – siis, midagi on mäda. Antud juhul üks partei ja kaks maailmavaadet (kui Urmas S. ei sobi sellesse parteisse).

Nüüd olemegi lõhkise küna ääres – tegelikult lõhkise kahe tooli seaduse juures. Küll vahutati Toompeal seadust kaitstes, et riigikogu liikmed ja ministrid toovad tarka kompetentsi rumaluses vaevlevatesse linnadesse, valdadesse ja küladesse. Nagu Vahva Urmas ütles – seda pole vaja, kohalikud tegijad teavad, mida teha.

Kaks tooli ja makronism

Siinkohal on välja pakkuda seaduseelnõu: nn kahe tooli seaduse tühistamine ja valimisseaduse muutmine selliselt, et kohalikel valimistel kandideeriksid vaid kohalike valimisliitude nimekirjad ja üleriigilistel valimistel võistlevad parteid oma maailmavaadetega. Nii saaksid kõik kingsepad oma liistud tagasi.

Järgmine samm oleks minna makronismi teed ja loobuda üldse parteide kammitsaist. Teenäitajaks oli siin prantsuse president Macron, kes noppis enda valitsusse suvalisi tegelasi, sõltumata nende poliitilisest vaatevinklist (ainus kriteerium oli mehed-naised pooleks). Või siis minna puhtalt meritokraatia teed ja koostada valitsus oma ala asjatundjatest.

Õigele teele on asunud Vabaerakond, kes oma partei nimel ei kandideeri. Tõsi – selle eest on nad saanud karistada, langedes reitinguga alla valimiskünnise, kuid nagu öeldud, see käib erakonna, mitte valimisliitude kohta, kus kandideeritakse.

Lõpuks võiks ikkagi keegi valjusti välja öelda – neil valimistel ei valita ei linnapäid- vallavanemaid ega linna-valla valitsusi (ammugi mitte millegipärast kandideerivaid ministreid), vaid valitakse volikogusid ja nende esimehi. Neist esimesed on töö tegijad ja istugu rahumeeli oma toolidel, teised on poliitikud, kes valituks osutudes annavad tööd esimestele. Jõudu tööle!

PS Olga ja Urmase perekonnanimed on märgitud nimetähega põhjusel, et ei lekiks liiga palju delikaatseid isikuandmeid, mis mõjutaksid valimistulemusi.