Anneli Ammas

FOTO: SCANPIX

Ajalugu sättis nii, et 1986. aastal oli Tšernobõli katastroof Eesti inimeste jaoks ka oma katastroof. Olime osa impeeriumist, kus see juhtus, ja meie inimesed viidi vägisi tervisega riskides katastroofi tagajärgi likvideerima.


Kulus mõni aasta, kui oma katastroof muutus võõra riigi õnnetuseks, mis oli meid küll lähedalt puudutanud, aga polnud meie mure. Kui välja arvata need rohkem kui 4000 eesti meest (sealhulgas rohkelt venekeelseid), kes aatomiõnnetuse õudusi kohapeal oma silmaga nägid.

Meeste hinges valitseb siiani segadus: suur süüdlane võis olla Nõukogude impeerium, aga mehed elasid ja elavad siin ja ootavad Eestilt kannatuste korvamist. Eesti riik on nad võrdsustanud represseeritutega, kelle kannatused põhjustas kole impeerium. Millegipärast tunduvad 1940. aastate ohvrite kannatused ühesemalt mõistetavad. Ometi viidi ka 1986. aastal mehi Eestist minema otse töökohalt või kodust voodist. Käsule vastu hakata polnud neilgi võimalik.

Tõsi, osa mehi läks aatomijaama piirkonda vabatahtlikult, uskudes lubadusi saada autoostuluba või korter. Paraku said nad petta. Korraga ei olnud enam impeeriumi, kes lubadusi jagas. Pole meie asi?
Aga niisama lihtsalt minevikust lahti ei saa – mitu tuhat Tšernobõlis käinud meest elab meie kõrval ja tunneb, et neid kiputakse unustama. Nende närvid on läbi ja nad ei tea ehk isegi, kas on kangelased või ohvrid.