Vastus Aivar Paule: ID-kaardi kriisikommunikatsiooniga tegelesid ässad

ID-kaart Foto: Aivar Pau

ID-kaardi võimaliku turvariski avalikkuse ette toomisega tegelesid parimad kommikatsioonispetsialistid, kelle töö oli professionaalne, kinnitab riigikogu liige, endine ettevõtlusminister Liisa Oviir (SDE).

Ma ei kuulu põllumeeste hulka, ent ma tarbin igapäevaselt nende pakutavat teiste toiduainete seas. Ma näen päevast-päeva, aastast-aastasse väga erineva tasemega põllumajandustooteid, neile hinnangu andmine ja sõelumine on vahetu ja vajalik osa minu igapäevatööst, et luua nii kvaliteetset toidulauda kui vähegi suudan. Seega võtan ka õiguse anda lühihinnang möödunud nädalal lahvatanud võinappuse kriisile.

Selline lõik kõlab absurdselt, eks ole? Selle aluseks on Postimehe ajakirjaniku Aivar Pau artikkel ID-kaardi võimalikust turvariskist, mille ta pealkirjastas «Kriisikommunikatsioon, mis tekitas kriisi». Ajakirjanik nimelt alustas väitega, et ta ei kuulu küll kommunikatsioonispetsialistide hulka, ent ta tarbib igapäevaselt nende pakutut ja seega võtab õiguse anda hinnang ID-kaardi kriisile.

ID-kaartidega ilmnenud võimalike probleemide avalikkuseni toojate seas oli majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kommunikatsioonijuht Rasmus Ruuda, avaliku sektori üks paremaid (kui mitte parim) kommunikaator. Olen temaga ettevõtlusministrina koos töötanud ja koos vaielnud ning tean, millest räägin. Ja teiseks tundliku ning täpse taibuga Kirsti Ruul, praegune PPA kommunikatsioonijuht. Mõlemad on ässad, parimal võimalikul moel kümneid kriise ära hoidnud või lahendanud ametnikud.

Ajakirjanik Pau hinnangul ei olnud õigustatud võimaliku turvariski avalikustamine, tema sõnul «paanika külvamine ette», see oli ebaproportsionaalne ja tekitas kahju – nii Eestile, meie ID-kaardi kui e-valimiste usaldusväärsusele.

Vaidlen vastu. Võtan seejuures appi e-Eesti ühe mõjukama eestkõneleja, president Toomas Hendrik Ilvese, kes Postimehele antud ülimalt harivas intervjuus vastab ka ajakirjaniku küsimusele, kas Eesti poliitikud võinuksid jätta selle ID-kaardi teema käsitlemise asjatundjate ja erialaajakirjanike kanda.

Ilves meenutab, et valitsemine ei tähenda üksnes valijate rõõmustamist populaarsete otsustega, valitsemine tähendab ka hetki, kus tuleb teha otsus, ilma et oleks kogu teavet ja ammendavat analüüsi toimunu kohta ning otsustamata jätmine on samuti otsus, mille tagajärjed võivad olla oluliselt halvemad.

«Ilmselt oleks olnud halvem, kui Eestit oleks süüdistatud probleemi varjamises. Oli teatud ajaraam, mille jooksul tuli otsustada, kas maailm kuuleb seda meilt või kelleltki teiselt. Valitsus otsustas, et maailm kuuleb seda meilt. Talle on seda otsust raske ette heita,» räägib meile president Ilves.

Tolles vastuses on võti nii kommunikatsioonimeeskonna kui ka valitsuspoliitikute tegevuse seekordseks mõistmiseks. Nad tegid otsuse, et ei varja probleemi, räägivad sellest avalikult ning e-riigile vääriliselt oli esimesel pressikonverentsil kohal ka peaminister. Just niisugune avatud ja valik tegevus aitab kasvatada eestlaste ja rahvusvahelise kogukonna usaldust ID-kaardi vastu. Eelmist presidenti tsiteerides: riik peab olema sellistel puhkudel oma tegevuses avalik ja avatud, isegi kui ta avab end seeläbi ka kriitikale. Salgamine ja varjamine andnuks meie usaldusväärsusele tugeva hoobi.

Risk oli otsustamatus, mis võinuks tekitada suure kriisi. Risk ei olnud «poliitikud ja ametnikud, keda miskipärast sel korral nii palju teadjate ringi haarati», nagu kahtlustab ajakirjanik Pau. Vastupidi, otsustajad otsustasid ja nende valitud kriisikommunikatsioon hoidis kriisi eskaleerumise ära. Mis muidugi ei tähenda, et kriis võib kellegi mõtetes edasi kesta.