Artur Talvik: oige ja vasemba või hoopis folkrock

Artur Talvik. Foto: Riigikogu

Mida aasta edasi, seda paremini tajun põlisrahvaks olemise jõudu ja väärtust. Ent ise hakkama saava põlisrahvana olemine hakkab ülikiirusel globaliseeruvas maailmas muutuma aina raskemaks. Sama kiiresti, nagu kaovad liigid maamunalt, väheneb ka kultuuriline mitmekesisus, kirjutab Vabaerakonna esimees Artur Talvik.

Vabaerakonda on juba pikka aega üritatud raamidesse suruda, aga see pole kuidagi õnnestunud. Surujad üritavad süüdistada meid maailmavaate puudumises, aga jätavad arvestamata, et üleilmselt leiab aset suur maailmavaateline segadus.

Ülirikkad on äkki sotsialismist unistama hakanud ja vaesem rahvas nimetab ennast uhkusega parempoolseteks. Tagurlus aetakse segi konservatiivsusega ja liberaalsusest on saanud ühtsustamise võrdkuju.

Automatiseerimise ja tehisintellekti plahvatusliku arengu tõttu hoiatavad teadlased peagi saabuva ülisuurte muutuste aja eest, kus töö olemus muutub ja robotid teevad ära suurema osa traditsioonilistest töödest. Kas siis töölisklassi eest seisvad sotsid hakkavad robotite õigusi kaitsma ja EKRE asub seisma rahvusliku roboti eest?

Kui tänases Eestis öelda, et me ei ole parem- ega vasakpoolsed, vaid otsime põlisrahvale parimaid lahendusi ellujäämiseks, siis langevad ka poliitkommentaatorite käed rüppe, sest nad ei saa meid oma vanale poliitkaardile raamida.

Mida aasta edasi, seda paremini tajun põlisrahvaks olemise jõudu ja väärtust. Vahel nimetan ennast lausa pärismaalaseks. Ent ise hakkama saava põlisrahvana olemine hakkab ülikiirusel globaliseeruvas maailmas aina raskemaks muutuma. Sama kiiresti, nagu kaovad liigid meie maamunalt, väheneb ka kultuuriline mitmekesisus. Just see mitmekesisus, mida kannavad ennekõike rahvad, kel juured kindlalt maas. Asemele on tulnud üks ja ainus väärtus – majanduskasv.

Majanduskasvu seadmine ainujumalaks jättis põlisrahva väärtused tagaplaanile. Heaks majanduslikuks hakkama saamiseks ei oleks rahvusriiki ju vajagi. Turg oleks suurem ja asjaajamine ühes keeles. Mõned tänapäeva Eestis arvavadki nii. Mina, Vabaerakond ja paljud meie toetajad ei arva. Heaks eluks on vaja palju enamat kui ainult isiklikku heaolu.

Põlisrahva sõna mainimine tekitab paljudes praegusaegsetes rahvuskaaslastes ettekujutuse mingitest viiskudes kügelevatest kaerajaani-poistest, kes suitsutare tahmasest aknast välja piiludes kardavad kõike, mis uus ja teistsugune. Praegusaegne põlisrahvas mõtleb oma keeles, aga oskab suhelda vabalt kõigiga, säilitades rahvusliku isikupära.

See rahvas elab kooskõlas loodusega, samal ajal luues moodsa infrastruktuuri, oskab väärtustada kohalikku toitu kui täisväärtuslikku, hoida põllud efektiivselt mahedad, hindab oskust olla vaba ja vastutada nii kohalike kui vajadusel globaalsete väärtuste eest, oskab tegutseda üksi, aga parem, kui kogukonnana. Põlisrahvana olemine on võrreldav folkrockʼiga, kus vanad ja aegumatud väärtused on pandud nüüdisaegsesse vormi.

Me räägime ka ise hakkama saavast Eestist või toimetulevast kogukonnast või inimesest. Me räägime tõelisest kodanikuühiskonnast. Selline ühiskond on vastukaaluks epideemiana levivale õpitud abitusele. Kodanikuühiskond on see, kus tullakse kohalike asjadega ise toime, aidatakse palju naabrit, jagatakse kohustused ja vastutus. Vastu saadakse õnnelike inimeste stabiilne ja tugev elukeskkond, kus kõikidel on oma roll täita. Sellist ühiskonda ei löö rivist välja looduskatastroofid ega poliitilised tõmblused.

Mind hämmastab, kuidas õpitud abitus hiilides meie ühiskonda imendub. Juba kasvatame oma lastest potililli ja arvame, et mingi abstraktne riik peab meie iga sammu eest hoolitsema. Sellise ühiskonnaga on väga lihtne poliitiliselt manipuleerida, ise hakkama saava kooslusega on palju keerulisem. Tõelises kodanikuühiskonnas tahavad inimesed poliitikas kaasa rääkida rohkem, kui ainult nelja aasta tagant valimas käies. Sellises ühiskonnas saavad inimesed aru, et neist sõltub midagi, et riigivõim ei sõida neist tuimalt üle, et nendega peab läbi rääkima, et nad saavad ise paljusid asju otsustada. Neile peavad poliitilised parteid osa võimu käest ära andma.

Eestlastele kui põlisrahvale on omane teatud ajalooline polaarsus alalhoidlikkuse ja vabaduse tungi vahel. Sisemaa rahvas on olnud paiksem ja alalhoidlikum. Mereäärsed on käinud mere tagant uut ja huvitavat toomas. Nende kahe pooluse äratundmine ja kooshoidmine on väärtus omaette. Maailmavaateliselt võib seda nimetada vabakonservatismiks või, kui rahvusvahelisemat keelepruuki kasutada, siis liberaalkonservatismiks. Just selline maailmavaade aitas Eestil 90ndatel kiiresti kohaneda uute oludega, samas säilitades rahvuslikkust. Ent siis lõppes maailmavaateline periood Eesti poliitilises elus ja võimule said eestkoste-erakonnad, kelle ainus eesmärk on olla võimul isikliku kasu pärast.

Oleme kokku leppinud, et meie riiki juhitakse esindusdemokraatia põhimõtetest lähtudes. Ent esindusdemokraatia töövahendid – parteid, või täpsem oleks öelda kartelliparteid – on kaotanud usalduse, aga ikka valitakse nad tagasi. Millest see tuleb?

Kartelliparteide eesmärk on ehitada nn eestkosteühiskond, tehes inimesed sõltuvaks üleval pool asuvast otsustajast. Selline ühiskond tapab julguse, ise hakkama saamise, hävitab kogukondliku mõtlemise ja uimastab. Levib arusaamine, et minust ei sõltu ju midagi. Eestkosteühiskonnas on kerge korraldada emotsiooni tekitavaid ideoloogiasõdasid, mis tõmbavad tähelepanu kõrvale palju olulisematelt ja keerulisemaid lahendusi nõudvatelt probleemidelt. Nii oleme lasknud ennast kaua petta Keskerakonna ja Reformierakonna rahvuslikust vastandumisest ja nüüd üritavad sama teha sotsid ja EKRE, vastandades võltsliberaalsust ja võltskonservatiivsust.

Poliitiline klass on üles ehitanud toiduahelad, mis ulatuvad isegi nii kaugele, et mõni veerandpalgaga vallamaja töötaja ei julge võimu vastu suud avada, kartes sellestki piskust ilma jääda. Mis me siis räägime end tähtsamatel kohtadel sisse seadnud ja suuri laene võtnud isikutest. Nii mõnigi ettevõtja on ehitanud äri lootusele, et tema toidetud «õiged» võimule saaksid või seal püsiksid ja talle häid riiklikke tellimusi ette lükkaksid. Selline hirmu- ja sõltuvussüsteem laseb väiksel grupil teha neile sobivaid otsuseid. Mingist põlisrahva tarkusest ei saa nende otsuste puhul juttugi olla.

Tugevas kodanikuühiskonnas on oluline koht vabaühendustel. Tundes paljude vabaühenduste hingeelu, võin väita, et nende ellujäämine sõltub liiga palju n-ö poliitilisest kintsukraapimisest, ehk teisisõnu on ka nemad aheldatud poliitilisse toiduahelasse. Olukorra lahendaks nn ühe protsendi seadus, mis annaks igale inimesele õiguse suunata ühe protsendi oma makstud tulumaksust tema huve või väärtusi esindavale vabaühendusele. Ka vabaühendustele annetamine tuleb vabastada suurest maksukoormusest. Nii vabastaksime vabaühenduste loovuse ja julguse.

Jõuliselt pikenev parteiline toiduahel tapab ka inimeste ettevõtlikkust. Nii unistab suurem osa ülikooli lõpetajatest soojast kohas riigiametis, selle asemel et alustada ettevõtlusega. Riigipirukas on hiilimisi hakanud laienema mittetulundussektorisse. Kui riigiametites viiakse läbi n-ö riigireformi ja avalikusele näidatakse, justkui ametnikkond riigis väheneks, siis tegelikult laienetakse vaikimisi MTÜdesse. Eesti imerelvaks saagu säästlik ja väike, aga väga tõhus riigistruktuur.

Kuidas taastada põlisrahva vaimsus meie elus? Esmalt on vaja taastada usaldus riigivõimu vastu. Parim ravim selleks on alt üles ehitatud elukorraldus. Kohalikku võimu peaksid teostama kohalike kogukondade liidrid, mitte keskvõim või parteikontorid. Vabaerakond on valinud sellise poliitika elluviimiseks riskantse tee – me ei osale erakonnana kohalikel valimistel.

Me toetame moraalselt kogukondade eest seisvaid valimisliite. Ka nendes liitudes kandideerivad Vabaerakonna liikmed esindavad seal oma kogukonda. Meile on täiesti vastuvõtmatu nn kahe tooli seadus, mis annab õiguse riigikogu liikmetel osaleda valituks osutudes ka kohaliku volikogu töös. Me nimetame seda peibutuspartluseks ehk valija petmiseks. Selle räigeim äärmus on ministrite osalemine KOV valimiste kampaanias. Vabaerakonna saadikud käituvad oma sõnade järgi: meie riigikogu liikmed ei osale peibutuspartluses ega kandideeri kohalikel valimistel.

Parteide olemust on vaja muuta nii, et kaoksid nn broilerikasvatused ja jääksid ainult valijad ja valitavad. Selline lähenemine vähendab poliittehnoloogiliste manipulatsioonide võimalust (ei saa tuua enam bussiga Peipsi kalureid mõjutama hääletustulemusi) ja loodetavasti päädib uue erakonnaseadusega. Ka valimiskorralduses on vaja teha muutusi, näiteks nn avatud nimekirjad riigikogu valimistel. Poliitikud peavad usaldama ka rahvast ja laskma neil sagedamini otsustada, kasutades otsedemokraatia vahendeid.

Kogukond iseenesest ei kuulu ei poliitilise vasak- ega paremleeri juurde. Küll aga peaks riigivõim olema valmis selleks, et usaldada inimeste omaalgatust, ja see on kindlasti algupäraselt konservatiivne vaade. Tähtis on üksikisikute, perekondade, kogukondade,  kohalike omavalitsuste ja muude rohujuuretasandite võime lahendada probleeme ilma poliitilise abi ja eestkosteta. Just tugevad kogukonnad on ressurss, mida ettehoolde- ja õpitud abituse riik pöördumatult kahjustab. Kahetsusväärselt on selle kahjustamisega tegelnud kõik viimased valitsused.

Tugevad kogukonnad, tõeline kodanikuühiskond ja väikesed, aga tõhusad riigistruktuurid on hea eeldus põlisrahvana kestmiseks. Ikka folkrockʼi vaimus Eestile parimaid lahendusi otsides.