Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/05/03/4023811t1h2704.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/14/7099983t1h382a.jpg)
Kuigi tähistame 15. septembril oma erakordse akadeemiku ja poliitiku Endel Lippmaa 87. sünniaastapäeva, mitte sünnipäeva, pole meist lahkunud tema elutöö. Eesti Teaduste Akadeemia alustas 12. septembril tema mälestusloengutega, esimene Endel Lippmaa nimeline medal anti nobelistile, šveitsi keemikule ja biofüüsikule Kurt Wüthrichile, kes kohtus Lippmaaga esimest korda 1970. aastate alul ning nautis meie akadeemiku vahedat mõistust ja erilist eruditsiooni.
Kurt Wüthrich on vähemat kasvu, ent vilgas, samas kõneviisilt pigem rahulik kui tormav. Tüüpilise Šveitsi sakslasena on ta sõnadega pigem ettevaatlik, aeglane ja täpne, ent kohati värvikas. Intervjueerin teda ühes teaduste akadeemia teise korruse toas pärast tema loengut. Istume tugitoolidesse ja ma räägin oma taustast, sellestki, et töötasin vahepeal Lippmaa sektoris, ometi ei tegelnud tuumamagnetresonantsi meetodiga. Ta kuulab huviga. Kaelas on tal Endel Lippmaa nimeline medal: suur metalne E-täht. Alustan.