Meie hõimurahvad Venemaal valisid endale uusi juhte. Kohaliku rahva esindajaid kandideeris käputäis. Kreml ehk Ühtne Venemaa kontrollib kõike ning rahvusküsimused jäävad paraku edaspidigi tagaplaanile, kirjutab sihtasutuse Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes.
Enamikus Venemaa soome-ugri vabariikides valiti 10. septembril riigipäid. Valdavalt olid valimised enne tähtaega. Põhjuseks eelkõige asjaolu, et eelmised juhid, nagu näiteks Mari Vabariigis Leonid Markelov või Udmurdi Vabariigis Aleksander Solovjov, olid kevadel arreteeritud altkäemaksu võtmises. Karjala Vabariigi juht Aleksander Hudilainen aga otsustas veebruaris tagasi astuda, olles mullu saanud Venemaa presidendilt noomituse. Vaid Mordva Vabariigis olid valimised korralised.
Kõnealused valimised iseloomustavad tegelikult väga hästi praegust olukorda Venemaal, samuti võib aimu saada praeguse Venemaa kaadripoliitikast. Kevadel oli Venemaa president Vladimir Putin määranud soome-ugri vabariikide juhi kohusetäitjad, Mari Vabariigis sai selleks hariduselt jurist ja Moskva ringkonna juht Aleksander Jestifejev, Udmurdi Vabariigis hariduselt jurist ja Venemaa Föderatsiooni ühiskondlike organisatsioonide nõukogu peasekretär, Karjala Vabariigis hariduselt jurist ja Venemaa kohtutäiturite teenistuse direktor Artur Parfentšikov.
Seega on tegemist inimestega, kes on eelkõige juriidilise haridusega ja kelle karjääris on olnud oluline töökoht Venemaa kohtusüsteemis. Erand on vaid Vladimir Volkov, kes oli juba 2012. aastast Mordva Vabariigi juht, kuid kelle volitused lõppesid 2017. aasta kevadel, mille järel Venemaa president määras ta vabariigi juhi kohusetäitjaks.
Niisiis astus kevadel valimistulle neli vabariigi juhtide kohusetäitjat, keda kõiki eranditult esitas kandideerima Putini partei Ühtne Venemaa. Kohe algusest peale oli selge, et kohaliku riigijuhi valimised on Putini määratud juhi kohusetäitjatele vaid võidu vormistamise küsimus. Nii ka läks. 11. septembril selgunud valimistulemuste järgi olid võitjad: Mordvamaal Vladimir Volkov, 89,17 protsenti; Marimaal Aleksander Jevstifejev, 88,27 protsenti; Udmurdimaal Aleksander Bretšalov, 78,16 protsenti; Karjalas Artur Parfentšikov, 61,34 protsenti häältest. Seega osutusid kõik valituks esimeses voorus ja Ühtne Venemaa saavutanud ülekaaluka võidu.
Meid võiks aga huvitada, kuidas läks teistel kandidaatidel ja kas ka soome-ugri rahvaste esindajad kandideerisid, kas üldse oli rahvusküsimusele või soome-ugri küsimusele kandidaatide valimisprogrammides tähelepanu pööratud?
Opositsioon puudub
Tuleb tõdeda, et tõsist opositsiooni Ühtse Venemaa kandidaatidele peaaegu kusagil ei tekkinud ja ka üleseatud kandidaadid olid suhteliselt tundmatud ning lisaks sellele mitte kohalikud. Näiteks Marimaal jäi teiseks 5,08 protsenti kogunud Albert Fjodorov, kelle olid esitanud liberaaldemokraadid.
Võis arvata, et Marimaal oleks võinud teha hea tulemuse kommunistide kandidaat, sest kommunistidel on maride seas suur toetus. Kommunistid oma kandidaati välja aga ei pannudki ja ühtki mari rahvusest riigipeakandidaati ei esitatudki. Mordvamaal jäi teiseks kommunistide esindaja Dmitri Kuzjakin, kes kogus 4,18 protsenti häältest.
Esitatud kandidaatide seas oli vaid üks mordvalane (mokša), kes kogus alla protsendi häältest ja jäi viimaseks. Udmurdimaal jäi teiseks kommunistide esindaja Vladimir Bodrov, kes kogus 8,73 protsenti häältest.
Kandideeris ka üks udmurt, kes kogus 1,3 protsenti häältest. Kõige huvitavamaks kujunesid valimised aga Karjalas, kus Parfentšekov küll võitis suurelt, kuid partei Õiglane Venemaa kandidaat Irina Peteljajeva kogus siiski 18,05 protsenti häältest. Ühtki karjalast, vepslast või soomlast kandidaatide seas ei olnud. Lisaks iseloomustas Karjala valimisi äärmiselt madal valimisaktiivsus, sest valimas käis vaid 29,2 protsenti valijatest. Kõrgeim oli valimisaktiivsus Mordvamaal, kus käis valimas 81,98 protsenti valijatest.
Kohalikke liidreid pole
Vabariikide juhtide või kuberneride valimised 16 Venemaa regioonis võitsid Ühtse Venemaa esindajad, kõige napimalt tuli neile võit Karjalas, kõige kindlamalt Mordvamaal. Enamasti teisele kohale tulid Venemaa kommunistliku partei kandidaadid.
Soome-ugri rahvaste esindajaid esitatud kandidaatide seas peale kahe polnud, mis näitab nende rahvaste jätkuvat ja eri tasandil tunnetatavat tõrjutust oma vabariikide juhtimisest. Keskmiselt aga esitati viis-kuus juhikandidaati vabariigi kohta.
Teisest küljest näeme sedagi, et Venemaa soome-ugri rahvastel pole jätkuvalt liidreid. Silmitsedes esitatud juhtide programme, ei torka üheski silma, et pöörataks tähelepanu soome-ugri rahvaste keele- ja kultuuriküsimustele. Seda ilmselt olekski raske oodata kandidaatidelt, kellest suurema osa moodustasid «varjaagid». Nii kutsutakse neid inimesi, kes on hiljem sisse sõitnud ja pärast valitsema hakkavad.
Toimunud valimised näitavad Ühtse Venemaa positsioonide edasist tugevnemist. Äsja valitud juhtide jaoks jäävad rahvusküsimused aga tagaplaanile.