Kaul Nurm: kui vabad on Eesti vabaühendused?

Kaul Nurm. Foto: Erakogu

Vabaerakonna juhatuse liige Kaul Nurm kirjeldab, kuidas kolmas sektor on muudetud riigi käepikenduseks.

Vabaerakonna kodanikuühiskonna edendamise paketis on kesksel kohal vabaühendused, nende omaalgatuse ja iseseiseva toimetuleku soodustamine. Eesti vabaühenduste keskne probleem on täna neile osaks saav kõrge maksukoormus, mille tulemuseks on eraannetuste eemalepeletamine ja vabaühenduste süvenev toetussõltuvus valitsussektori eelarverahadest.

Kolmandast sektorist riigi käepikenduseks

Kui mujal maailmas on kolmas sektor defineeritud ja sisustatud just valitsusväliste organisatsioonide mõistega (ingl kl NGO, non-governmental organisation), siis Eestis on tekkinud olukord, kus valitsusasutustel ja kohalikel omavalitsustel on ülisuur osalus kolmandas sektoris.

Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetel ulatus 2015. aastal Eesti mittetulundussektori kogutulu 1604 miljoni euroni, samas kui vabaühenduste (ehk valitsusväliste mittetulundusühingute ja sihtasutuste) kogutulu oli üksnes 456 miljonit eurot. Vabaühenduste tulud moodustavad seega vaid 28 protsenti kogu kolmanda sektori tulust. 

Meie kõige rahakamad sihtasutused on nende taha peitunud riiklikud struktuurid, makseagentuurid ja finantsasutused (Tartu Ülikooli Kliinikum, EAS, MES, KIK, Kultuurkapital jms). Enamus maavalitsusi on loonud sihtasutuste baasil turismi-, ettevõtlus-, äri- või arenduskeskused.

Ka paljud kohalikud omavalitsused on asutanud sihtasutusi piirkonna haridus-, spordi- või kultuuritegevuse toetamiseks. Omavalitsuste poolt täna loodavad piirkondlikud ühistranspordikeskused on mittetulundusühingud. Ja meie omavalitsuste liidudki tegutsevad mittetulundusühingutena. Kolmanda sektori organisatsioonidest on saanud seega mugav tööriist avaliku võimu teostamiseks.

Statistikaameti andmetel moodustasid 2015. aastal vabaühenduste kogutuludest saadud annetused ja toetused 217 miljonit eurot (ehk 48 protsenti kogutulust), tulu ettevõtlusest 153 miljonit eurot (33 protsenti), liikmetelt saadud tasud (sh liikmemaksud) 51 miljonit eurot (11 protsenti) ja muud tulud 36 miljonit eurot (8 protsenti).

Kui aga uurida lähemalt vabaühendustele tehtud kõiki annetusi ja toetusi, siis sellest moodustavad toetused riigieelarvelistelt asutustelt 79 miljonit eurot (36 protsenti), kohalikelt omavalitsustelt 29 miljonit eurot (14 protsenti), valitsemissektori fondidelt ja sihtasutustelt 33 miljonit eurot (15 protsenti), residendist eraisikutelt 25 miljonit eurot (11 protsenti), residendist juriidilistelt isikutelt 13 miljonit eurot (6 protsenti), mitteresidentidelt 17 miljonit eurot (8 protsenti) ja muud toetused 21 miljonit eurot (10 protsenti). 

2015. aastal laekus seega vabaühendustele tehtud kõikidest annetustest ja toetustest 141 miljonit eurot (ehk 65 protsenti) ikkagi valitsemissektorist. Kui siia juurde arvestada asjaolu, et ka suure osa kolmanda sektori kogu ettevõtlustulust moodustavad just laekumised riigile ja omavalitsustele osutatud avalike teenuste eest, võime järeldada, et avaliku sektori osakaal ka vabaühenduste tulubaasi finantseerimisel ulatub suurusjärku 220-230 miljonit eurot (ehk ca 50 protsenti) aastas. Eesti kolmas sektor on seega finantsiliselt maksumaksjate toetustest jätkuvalt liiga sõltuv.

Vähesest erasektori osalusest

2015. aastal tegid residentidest füüsilised ja juriidiliste isikud vabaühendustele annetusi üksnes 38 miljonit eurot, ehk 18 protsenti kõikidest annetustest ja toetustest. Nendest annetustest täpselt 50 protsenti on tehtud tulumaksuvabastuse nimekirja kantud vabaühendustele, kuhu tänase hetke seisuga kuulub vaid 2616 ühendust, ehk 22,7 protsenti kõikidest reaalselt tegutsevatest vabaühendustest. Riik maksustab enamikule vabaühendustele tehtud eraannetusi seega ca 4 miljonit eurose tulumaksuga aastas. Kui palju annetusi jääb seetõttu aga üldse tegemata?

Statistikaameti andmetel teenisid Eesti eraisikud 2015. aastal 5,4 miljardit eurot netotulu, kuid annetasid sellest kolmandale sektorile üksnes 25 miljonit eurot, ehk 0,46 protsenti. Eesti ettevõtete puhaskasum oli samal aastal 3,1 miljardit eurot, kuid vabaühendustele annetati vaid 13 miljonit eurot, ehk 0,43 protsenti. Seda on ebamõistlikult vähe, samas ei pane kedagi ka käsu korras annetama.

Erasektoris täidab käibemaks lisandväärtuse maksustamise rolli, kuna ettevõtted saavad sisendkäibemaksu tagasi. MTA andmetel deklareeris 2015. aastal ka 7895 mittetulundusühingut ja sihtasutust ettevõtlustulu, kuid neist vaid 1211 on käibemaksukohustuslased. See tähendab samas, et 85 protsenti-le ettevõtlustulu omavale vabaühendusele rakendub käibemaks sisuliselt kogu majandustegevuse käibe maksustamisena. Miks see nii on?

Vabaühenduste palgakuludelt – 2015. aastal kokku 133 miljonit eurot - tasuti ca 15 miljonit eurot üksikisiku tulumaksu. Vabaühenduste keskmine täistööajale taandatud töötajate arv ulatus 11 911 inimeseni, kellele maksti 693 euro suurust keskmist arvestuslikku brutopalka kuus.

Vabaühenduste finantsiline nõrkus ja neile osaks saav kõrge maksukoormus on määranud enamus selles täistööajaga töötavad palgatöölised seega palgavaesusesse. Seetõttu maksavad paljud ühingud maksude vältimiseks oma juhtidele, treeneritele, koolitajatele ja muudele töötajatele palga asemel sageli stipendiume või osutavad muid varalisi soodustusi, millega need inimesed minetavad aga riikliku tervise-, pensioni- ja töötuskindlustuse. Kindlasti liigub selle tõttu vabaühendustes ka musta raha, kuna puudub motivatsioon makse maksta.

Suur vastuolu on seegi, et kui ettevõtetele on tehtud kulutused oma töötajate spordi- ja tervisekulud erisoodustusmaksust vabaks, siis sama raha sama eesmärgiga vabaühendustele annetades tekib ettevõtetel valdavalt tulumaksukohustus.

Vastupidiselt vabaühendustele vohavad aga kõrged palgad avaliku sektori poolt asutatud mittetulundusühingutes ja sihtasutustes. See on tingitud paljuski sellest, et kõik avaliku teenistuse palgakorralduse regulatsioonid ei ulatu enam neisse eraõiguslikesse ühingutesse. 

Kontrollitud vabaühendused

Erasektori annetuste ja toetuste vähene soodustamine koos suure avaliku sektori toetuste ja tellitud tööde-teenuste osakaaluga on viinud Eesti vabaühendused valitsemissektorist otsesesse finantssõltuvusse. Meie vabaühendused on loodud valdavalt ülevalt alla, kus avalik sektor omab rahastamisotsustega kontrolli ka nende tegevuse üle.

Valitsussektor korjab vabaühendustele tehtud annetustelt iga aasta ca 4 miljonit eurot ja vabaühenduste töötajate palgakuludelt ca 15 miljonit eurot tulumaksu selleks, et riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetest neile siis poliitiliste toetustena 140 miljonit eurot ja poliitiliste tööde-teenuste tellimustena 80-90 miljonit eurot tagasi jagada. Tulemuseks on aga vabaühenduste sõltumatuse, eraisikute omaalgatuse ja eraannetuste vähenemine, sest eraannetamine on liiga kõrge maksukoormusega.

Sellise ühiskonnamudeli kaasnähtuseks on vohav poliitiline korruptsioon katuserahade jagamise näol ka kolmandas sektoris, mille tõttu näiteks meie spordialaliite juhivadki valdavalt vaid poliitikutest rahajagajad, mitte enam erialase ettevalmistusega spordivaldkonna entusiastid. Poliitiliste katuserahade eest on paljusid vabaühenduste liidreid survestatud kandideerima vastutasuks valimistel võimuerakondade nimekirjades.

Vabaühendustele maksutulude suunamisel aga ka eraannetuste stimuleerimisel tuleb anda suurem roll kodanikele endile, et ühiskonnas saaks tugevneda alt-üles printsiibil tekkiv omaalgatuslik ning avalikest vahenditest ja poliitilisest sekkumisest oluliselt sõltumatum kodanikuühiskond. Tuleb avada rohkem võimalusi kodanike huvi- ja vajadustepõhisele ühistegevusele poliitikute poolt manipuleeritava vabakonna arvel.