/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2008/09/23/76698t1h3125.jpg)
Hea idee lastakse suunava käeta allavett
Juhtkiri: lapse kasu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemliku hooleta laste hooldamisega on paberil justkui kõik korras. Riik ja omavalitsused eraldavad selleks raha. Vabatahtlikud ühendused tegutsevad. Ometi kumab rahulolematus süsteemiga läbi nii vabatahtlike organisatsioonide esindajate kui ka ametnike jutust. Riigi kontrollivat silma ja suunavat kätt on liiga vähe. Mõte, et vanemliku hooleta jäänud laps võiks kasvada tavalises peres, mitte lastekodus, on iseenesest väga hea. Selleks, et peale esmavajaliku – kõht täis ja riided seljas – harjuks laps normaalse perekonnaeluga ning saaks tänu sellele parema ettevalmistuse iseseisvaks eluks täiskasvanuna. Väga paljudel sujubki selline elu tõrgeteta. Ent see ei tee olematuks päris äärmuslikke juhtumeid, tavapärasemaid konflikte või vääritimõistmisi.
Loomulikult peavad selle juures olema lapse huvid ja tema tulevik esikohal. Kui mingis kasuperes elamine toob lapsele hoopis hädasid juurde, on lastekodu (moodsa sõnaga asenduskodu) õigem lahendus. Küsimus on aga selles, kas iseenesest hea idee tahetakse korraldusliku saamatuse tõttu allavoolu lasta.
Kohalik omavalitsus annab lapse kasuperesse hooldada (pole sama, mis lapsendamine). Kasuperele antakse ka raha ning tehakse sissejuhatav koolitus. Probleemide kerkides on kasupered aga üpris omapead. Valdade ja linnade sotsiaalametnikud tegelevad kõigi hädalistega ning kasuperede spetsiifiliseks nõustamiseks napib neil aega ja küllap tihtipeale ka oskusi.
Kujutlus, et vabatahtlikud organisatsioonid saavad alati ja igal juhul koolitamise ja nõustamisega hakkama, on petlik. Riigi tasemel tuleb osata öelda, millise eesmärgi poole tahetakse liikuda ning kuidas tagatakse laste ja ka kasuperede toetamise kvaliteet. Kokkulepitud raamistikus saaksid ka vabaühendused tegutseda. Ei piisa pelgalt tõdemusest, et enamik oma pärisvanemate hooleta jäänud lastest peakski tulevikus olema perekondades hooldada, mitte lastekodudes. Nagu paistab, ei piisa ka lihtsalt riigi raha juurdeandmisest – kasuperedes on praegu hoopis väiksem hulk lapsi kui kümme aastat tagasi.
On tarvis tegevusplaani ning konkreetseid ja kvaliteetseid tugiteenuseid. Seda pole.
Lõpuks on eesmärk ju see, et mis tahes põhjustel, alatiselt või ajutiselt, oma bioloogiliste vanemate hoolest ilma jäänud lastest kasvaksid õnnelikud inimesed, kes saavad ise oma eluga hakkama.
Riigi selge ja sisuline tugi võiks juurde tuua neid peresid, kes saavad ise hästi hakkama ja leiavad, et võiksid oma heaolu jagada bioloogiliste vanemate hooleta jäänud lastega.