Urve Eslas: valge mehe valu

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Heinrich Heine 1821. aaastal valminud draamas «Almansor» esitatud arusaama järgi minnakse pärast raamatute põletamist varem või hiljem inimeste kallale. Ehkki lause ise käis kristluse ja islami usukonfliktis põletatud koraani kohta, hakati seda tagantjärele, kui ka Heine enda teosed 1933. aastal Berliinis Opernplatzil juba lõõmanud olid, nägema kui ettekuulutust gaasiahjude läheneva kuma paratamatusest.

Ometi näitab alates selle aasta algusest Mark Twaini «Huckleberry Finni» ümber toimuv, et ahjude ja lintšimisega pole lugu veel lõppenud, allutamisele järgneb raamatute kallale minemine, sõnaline puhastus.

Läinud nädalal avaldati uuringu tulemused, mis peegeldasid Ühendriikide elanike suhtumist uude «Huckleberry Finni», mis oli puhastatud n-sõnadest, nagu neid poliitilise korrektsuse emamaal nimetatakse.
Tekstide muutmises pole iseenesest midagi üllatavat, Donald Sassooni «Euroopa kultuuri ajalugu» on sellekohaseid näiteid täis. Ma olen seda meelt, et kui tekst haagib ajas muutudes külge mõne häiriva lisatähenduse, millel sisuga vähe pistmist on – nagu näiteks hiljuti Agatha Christie «Kümne väikse neegri» puhul –, ei tohiks olla ühtegi põhimõttelist takistust selle muutumise peatamiseks. Heinelikult – kui nad hakkavad nõudma «tõupuhtust» tekstidelt, hakkavad nad seda varem või hiljem nõudma ka inimestelt.

«Puhastajad» nimetasid peamiseks ajendiks vastutulekut õpetajatele, kes on väsinud seletamast pahastele afroameeriklastest emadele, miks klassiruumides ikka veel n-sõna lubatud on. Lisaks nähti Obama ametisseasumist kui märki, et kogu kirjandusest leitav rassismimaigulisus tuleb mööda Mississippi jõge pärivoolu alla saata.

Mis aga oli üllatav – uuringu tulemustest ilmneb eriti just valgete valdava enamuse terav vastuseis raamatu muutmisele. Foorumites ja avalikel aruteludel peetakse seda katseks «kinni mätsida» valge inimese häbi ning arutletakse selle üle, keda siis see ilmselgelt antirassistlik raamat praegu rohkem solvab, kas orjade või ehk hoopis orjapidajate järeltulijaid.

Nähtus, et kalduvus teha liiga endast erinevale käib pea kultuurilise universaalina paaris tendentsiga tunda selle pärast hiljem piinlikkust, peaks andma lootust, et valge mehe valu õpetab talle, kuidas astuda solipsistlikust maailmapildist väljapoole.

Kuid fakt on ka, et ainuüksi mineviku lappimises ei ole valge mehe jaoks lahendust, järelmäng saab uueks viledaks prelüüdiks, mille paikamine valu taas välja toob.

Üks tee kultuurilise teise tunnustamise suunas käib läbi tema mõtete tundmise. Kuid kasutades türgi kirjaniku Orhan Pamuki hiljutist tõdemust – inglise keele hegemoonia tõttu näeme maailmast vaid üsna piiratud pilti. Solipsismist nii ei pääse, mõistmine ei suurene, valu ei vähene.