Riik Lõuna-Ameerikas, kus käiakse ka suvel kasukaga: Kuzitškin küsis, mida teavad venelased Eestist?

Tallinna vanalinn. Foto: Smirnov Vladimir/ITAR-TASS

Riik Lõuna-Ameerikas, kus venelasi peetakse orjuses, aga õpetajad elavad otsekui paradiisis ehk Mida teavad tavalised venelased Eestist.

Me elame väiksel vaiksel maal ega mõtle kuigi palju selle peale, mida teavad Eestist meie naabrid Venemaal. Meie ise teame Venemaast peaaegu kõike: venekeelsed telekanalid ning kohalik eesti ja vene meedia pajatab meile, Eesti elanikele, ööd ja päevad läbi Putinist, Kremlist, teetöödest Moskvas ja sõjatehnika näitusest Moskva külje all, muslimite meeleavaldustest Tšetšeenias ja uue kosmoselaeva stardist Vostotšnõi kosmodroomilt, edukast võitlusest Venemaa-vastaste sanktsioonidega ning Alla Pugatšova ja Maksim Galkini eraelust.

Mõnikord tekib mulje, et ma ei olegi Venemaalt ära sõitnud, vaid lihtsalt kolinud ühele teisele saarekesele Venemaa meedia üüratus info-ookeanis. Siiski tekib küsimus: kas selles ookeanis leidub kohta ka Eestile ja kas meie maa pakub tavalistele venelastele sama palju huvi nagu näiteks Putini koera tõug? 

Otsustasin küsitleda oma Venemaal elavaid sõpru ja tuttavaid ning palusin neil vastata küsimusele “Mida teate Eestist?”. Vastused võib rühmitada kolmeks: mitteteadjad, Venemaa patrioodid ja Eesti fännid. 

Mitteteadjad 

Riia. / shutterstock

Larissa Rõbakova, koduperenaine, Kemerovo oblast: “Mu õde käis möödunud aastal Riias. See on Eesti pealinn. Või Baltikumi, ma täpselt ei mäleta. Aga ma tean, et seal on palju keskaegseid hooneid ja metrood ei ole. Ja siis on seal veel Tomski katedraal, kus mängib orel. Miks seda nii nimetatakse? No võib-olla mingi Tomskist pärit arhitekt ehitas.” 

Darja Fjodorovna, 83, pensionär, Voronež: “Ma ei ole kunagi välismaal käinud. Aga Eestist olen kuulnud, et seal on kõik väga kallis ja koeri ei tohi lasta tänavale jooksma, ainult korteris tohib hoida. Ja veel on seal kogu aeg külm ja inimesed käivad isegi suvel kasukas ja mantliga.” 

Haigur. / Xinhua/Xinhua/Sipa USA/Scanpix

Nikolai Surin, 35, autojuht, Vladivostok: “Eesti on üks sadam Baltikumis, meil on siia tulnud sealt laevu.” 

Liza, 14, Nižni Tagil: “Me õppisime geograafias, et Eestis on suured sood ja metsad. Ja siis elavad seal veel haigrud.” 

Ahmat Zainutdinov, 40, naftatöötaja, Ufa: “Eesti on üks Euroopa riik. Enne sõda kuulus vist Saksamaa alla, aga pärast okupeeris selle Tšehhoslovakkia. See on mingi kunagine Nõukogude territoorium, mille Poola andis Ukrainale, aga Ukraina NSV Liidule, nagu Krimm.” 

Anatoli Društšenko, blogipidaja, Tomsk: “Uskuge mind, meil keegi siin ei istu ega mõtle Eestist - meil jagub endalgi probleeme. Teiselt poolt ei ole Eesti kohta peaaegu mingit informatsiooni, rohkem kirjutatakse Leedust ja Lätist. Võib-olla sellepärast, et seal on probleeme rohkem ja Venemaa ajakirjandus armastab kirjutada võõrastest probleemidest.” 

Maksim Kapišnikov, 14, Novosibirsk: “Eesti asub minu meelest kuskil Lõuna-Ameerikas. Seal on palju soid ja mägesid. Ja veel jõgesid. Elavad seal muistsed inimesed, kes elasid juba enne hispaanlasi. Ei, oot, see on vist Ecuador. Aga Eesti on kuskil kõrval. Sõnaga, mingi riik.” 

Vene patrioodid 

Hall pass. / Teet Malsroos/Õhtuleht

Maksim Filtšenko, 33, farmer, Krasnodari krai: “Eesti on Venemaa suhtes kõige vaenulikum riik. Seal rõhutakse venelasi, aetakse korterist minema, ei anta tööd ega lasta elada. Ma olen kuulnud, et rikaste Eesti külameeste juures töötavad venelased põllul ja ehitusel peaaegu tasuta, leivatükikese eest, sest muud tööd venelastele pole. Või sõidavad kõik Soome. Miks Venemaale ei sõida? Sest neid ei lasta ju! Isegi passid võtavad eestlased piiri peal ära, neil õieti polegi passe, antakse mingid “hallid passid”, aga sellega saab ainult kojamehena üldse tööd. Sõnaga, need kuramuse eestlased muudkui rõhuvad vene inimesi!” 

Samvel Zahharjan, 46, ehitaja, Moskva: “Eesti - need on reeturid, nemad lammutasid Nõukogude Liidu, nemad lasksid enda juurde NATO, nemad tahavad endale võtta osa Pihkva oblastist ja osa Leningradi oblastist. Sellised vaiksed ja tasased, aga kui lähemalt vaatad, siis sisemus on neil mäda, fašistlik.” 

Tank Abrams M1A2 Tapa sõjaväelinnakus. / Kristjan Kurg

Alla Vorobjova, 38, ettevõtja, Peterburi: “Mulle ei ole Eesti kunagi meeldinud, eestlastega on väga raske asju ajada. Nad ei vaata kunagi silma, noogutavad peaga, arvad, et on kõigega nõus. Aga pärast ei täida oma lubadusi ja veel ütlevad, et ei olegi midagi lubanud. Väga imelikud inimesed! Tallinnas olen käinud palju kordi: räpane, hall linn. Vanalinnas tiirutavad muudkui taskuvargad ringi, justkui seriaalis “Bandiitide Peterburi”. Ja mulle ei meeldi loomulikult, et NATO paigutab Eestisse oma tanke, lennukeid, raketiseadeldisi. See on Venemaale otsene oht. Eestlased on selles mõttes täiesti tänamatud inimesed: meie päästsime nad sakslaste käest, fašismi käest, aga nemad seavad meid Ameerika löögi alla.” 

Lidia Kutšinskaja, akadeemia õppejõud, Moskva: “Eesti on Euroopa Liidu liige, NATO liige, Läänemere ääres asuv riik. Eesti valitsuse poliitika järgib Ameerika äriringkondade huve ja sisuliselt on ta USA välise juhtimise all. Brüsseli bürokraatia on dotatsioonidega Euroopa Liidu eelarvest muutnud Eesti endast sõltuvaks, mis on hävitanud Eesti majanduse, mis niigi oli juba nutuses seisus. Eestis on ebatõhus sotsiaalpoliitika, mis on toonud kaasa elatustaseme languse pärast NSV Liidust lahkumist.

Juba kümme aastat kasvab stabiilselt tööränne Eestist naaberriikidesse. Eestlased eelistavad töötada Soomes ja Rootsis. See käib ka Eesti venelaste kohta, kelle õigusi süstemaatiliselt rikutakse. Diskrimineerivat poliitikat venelaste suhtes näitab ilmekalt nii vene keele kasutamise piiramine haridussfääris kui ka sisuline “kutsekeeld” paljudes valdkondades, kus on kehtestatud üleliia karmid riigikeele - eesti keele - valdamise nõuded. Eestis elab absoluutselt igasuguste õigusteta inimeste kategooria - “hallide passide” omanikud, kes pärast seda, kui Eesti võttis 1995. aastal vastu diskrimineeriva kodakondsusseaduse, jäid (ÜRO klassifikatsiooni kohaselt) määratlemata kodakondsusega isikuteks.

Eesti poliitiline eliit on üles ehitatud etnilisel printsiibil, vene poliitikuid hoitakse eemal või siis kasutatakse nende sümboolset ressurssi ära tolerantsuse ja integratsioonivalmiduse demonstreerimiseks. Tegelikult lõhe Eesti etnilise eesti ja vene kogukonna vahel iga aastaga aina süveneb. Tallinn on etniliste fluktuatsioonide mudel, kus eestlaste ja venelaste aastakümneid kestnud kõrvuti elamine on kujundanud erilise keskkonna, milles suhtlemiskeelena domineerib vene keel.

Keskerakond. Foto on illustratiivne. / Maria Kilk

Sealjuures linna valitseva Keskerakonna esindajad toetuvad samuti just vene valijaskonnale, ehkki tegelikult teevad poliitikat eesti ärimeeste ja Skandinaavia nõndanimetatud väikeoligarhide huvides, kes kontrollivad Tallinnas ehitussektorit, hotelli- ja restoraniäri, energeetikat ja kaubandust. Eestis valitsev Keskerakond on kohalike omavalitsuste valimiste eel, mis toimuvad 15. oktoobril, lõhenemise veerel. Pealtnäha jookseb lõhe Keskerakonna endise juhi Edgar Savisaare pooldajate ja vastaste vahel. Tegelikult on parteis konflikt eesti etnokraatia, millel on finantssidemed Euroopaga, ja “vene tiiva” vahel, millel on finantssidemed Venemaa äriringkondadega.” 

Eesti fännid 

Leo Rõbakov, sõltumatu poliitik, Tomsk: “Ma olen käinud ainult Lätis ja sedagi ammu, veel enne NSV Liidu lagunemist. Juba toona ei tahetud Riia tänaval eriti vene keelt kõnelda. Ma usun, et Eestis on umbes samamoodi. Ajakirjanduse andmetel on desovetiseerimine tõeliselt toimunud ainult Baltikumis. Osaliselt Gruusias ja Moldovas. No ja praegu veel Ukraina kogu väest püüab. Kuhu ta välja jõuab, pole teada.

Aga Eestile soovin kõike head ja edu. Vaatan Tomskis alati Siberis hukkunud eestlaste mälestuskivi. Mitte millegi eest, täiesti asjata hukkusid! Tänu jumalale on Eesti reaalselt, mitte ainult sõnades vabanenud Nõukogude režiimist ja seal ei saa tekkida mingit Luganski või Donetski “rahvavabariiki” ka hoolimata Venemaa pingutustest, et destabiliseerida olukorda ja sokutada kohale separatiste.” 

Vladimir Tirski, jurist, Tomsk: “Meil on Eestist vähe informatsiooni. Aga mulle meeldib eestlaste iseseisvuspüüd. Meeldib, et väikesel Eestil on oma arvamus isegi Euroopa Liidus.” 

Tahvel. / Dmitri Kotjuh / Jarva Teataja/

Ljudmilla K, õpetaja, Irkutski oblast: “Ma käisin sel aastal Eestis. Mulle kui õpetajale on see nagu maapealne paradiis. Eestis on väga hea kooliõpetajate toetussüsteem. Jah, Eesti koolides on täiskoormus 24 tundi, aga meil Venemaal 18 tundi. Aga minu koormus on 16 tundi, saan klassijuhataja lisatasu, preemiat ja veel rakendatakse rajoonikoefitsienti. Aga ikkagi saan kätte 36 000 rubla ehk 520 eurot puhtalt. Eestis saab õpetaja koormuse eest aga kuni 1000 eurot puhtalt. Sealjuures pole Eestis sellist hullumeelset aruandlust nagu Venemaal, pole pidevaid kontrolle.

Vene koolis ei kaitse õpetajat mitte miski mis tahes tasandi ülemuse eest - juba kõige pisema vääratuse eest võidakse lahti lasta. Ja meil on palju keerulisem töötasu süsteem, milles arvestatakse staaži. Eestis seda pole ja noor õpetaja on samaväärne vanaga. Venemaal võib aga noor õpetaja saada kaks-kolm korda vähem palja kui eakas kolleeg.

Meil koolis saab noor õpetaja 18-tunnise koormuse eest 12 000 rubla puhtalt kätte. Selle eest saab ainult kolm korda turul käia, kus toiduained on odavamad, ja siis korteri eest tasuda. Laste jalatsite ja riiete jaoks sellest enam ei jagu. Eesti mõõdupuu järgi elavad õpetajad samuti üsna kehvalt. Aga sama mõõdupuu järgi elame meie Venemaal suisa viletsuses.” 

Dmitri Urvantsev, 40, pangatöötaja, Peterburi: “Mulle on Eesti näide väikse rahva hämmastavast visadusest, kes on suutnud lahti rebida nõukogude minevikust ja korraldada veretu revolutsiooni, mida nimetati laulvaks.

Tallinna vanalinn / Scanpix

Ma käisin Tallinnas mõne aasta eest. Muidugi, Tallinnas ei ole nii vapustavat arhitektuuri nagu Roomas või Veneetsias, ei ole Pariisi sära ega Barcelona ärksat suminat. Aga mulle läks Tallinn hinge oma autentse keskaegse linnaga, kus arhitektuurivormide rangus ja tagasihoidlikkus käivad väga harmooniliselt käsikäes pae ja dolomiidiga, mida on kasutatud müüride, majade, kirikute ja tornide ehitamiseks. Ja veel võib Tallinnas sõna otseses mõttes füüsiliselt tajuda luterliku vaimu ja Põhja-Euroopa kliima harmooniat, mis väljendub linlaste pealetükkimatus ülalpidamises, rõivaste vaoshoituses ja omamoodi tänavapildis.

Jah, ma olen Venemaa patrioot. Aga kodumaa-armastus ei tähenda mulle võõraste vihkamist. Ma austan eestlaste valikut, nende õigust iseseisvale poliitikale. Ja kui tänase Venemaa võimud peavad Eestit vaenulikuks riigiks, siis peitub probleem Venemaa võimude enda loomuses ja olemuses, mitte Eesti positsioonis, kes on solidaarne oma Euroopa ja USA liitlastega. Ma usun, et väikese Eesti teekond õitsengule on orientiir õiges suunas liikumiseks ka suurele Venemaale.” 

Ka mina olen solidaarne Dmitri seisukohaga. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa. 

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.