Liisa Oviir: normaalne vaikimine?

Liisa Oviir. Foto: Riigikogu

Kurjuse normaliseerimine algab vaikimisest, kirjutab sotsiaaldemokraatide parlamendifraktsiooni aseesinaine Liisa Oviir.

Ma avasin tänaseid ajalehti, neid mis paberil – ei ridagi. Ei Eesti Päevalehes, ei Õhtulehes, ei Äripäevas, ega isegi mitte Postimehes, mille arvamuse- ja kultuurilisas AK oli laupäeval ilmunud teatri NO99 dramaturgi Eero Epneri kirglikult kirjutatud «Kurjuse normaliseerumine».

Mõtlesin ennast tagasi sellesse teksti, kus Epner nimetas meie praeguse kurjuse juures kõige hirmutavamaks, et seda ei nähta, ei nimetata ega näidata enam kurjusena.

Tänaste ajalehtede kokkupanijad on täpselt nii teinud: nad ei näinud kurjust kurjusena, mis on ühtäkki sedavõrd levinud, sedavõrd tavapärane ja isegi ootuspärane, et on muutumas normaalsuseks.

Ah et Varro Vooglaid kirjutas, kuidas EKRE võimule saades jääks dramaturg Epner ühes paljude oma sõpradega suure tõenäosusega tööta, sest sellistelt asutustelt, nagu NO99 teater, võetaks riiklik rahastus kas täielikult või valdavas osas ära, NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale…

See on ju Varro Vooglaid, teame küll, ta on kogu aeg niimoodi mõelnud, miks seda enam korrata.

Ah et EKRE aseesimehe Martin Helme sõnul on EKRE arvates kultuuriasutuste ja -väljaannete rahastamine põhjendatud vaid siis, kui toimub rahvuskultuuri taastootmine, ehk uue kvaliteediga Eesti kultuuri tekitamine, mitte mingisuguste Lääne vasakpoolsete ideede kopeerimine või mingisuguste ilma igasuguse tasemeta soperdiste tootmine ning rahastada tuleb ainult seda, mis on ka päriselt kultuur olema…

See on ju Helme, ta on ikka sellist juttu rääkinud, ka kohtunike peade veeremisest, mis sest enam.

Ah et sotsid kritiseerivad ning räägivad EKRE ihalusest autoritaarse riigikorra ja sellega kaasneva tsensuuri järele...

See on ju sotside ja EKRE valimiseelne nagin, mida nad häälte püüdmiseks ikka peavad, teised erakonnad on kõik vait.

Ühesõnaga – normaalsus.

Tõsi, ka Epner defineeris demokraatia igikestva arvamuste, väärtuste ja maailmavaadete kokkupõrkena, kus erinevuste üheaegne olemasolu ongi demokraatliku kooselu tuum.

Aga ta meenutas sedagi, et sõnadel on tagajärjed, sest arvamused ei ole lihtsalt arvamused, arvamused on teod, mis kujundavad reaalselt keskkonda, kus me elame.

Sageli ongi poliitikute sõnad nende poliitikute ainsad teod. Hooletu vaikimine kurjuse peale, mis Epneri kirjelduse järgi immitseb läbi meie eetiliste põrandapragude, võib kasvatada need hoopis teistsugusteks, päris tegudeks.

Kultuuri ning laiemalt sõnavabaduse lahterdamine õigeks ja valeks, omaks ja võõraks saeb demokraatiat ning normaliseerib kurjust. Varro Vooglaid ja Martin Helme hirmutavad mõtte- ja väljendusvabadusega harjunud loomeinimesi, et kui nood jätkavad «Lääne vasakpoolsete ideede kopeerimist», siis vaadaku nad ette, sest kui EKRE võimule tuleb, hakkab asju juhtuma.

Teatrikriitik Meelis Oidsalu nimetas seda süsteemseks hirmu külvamiseks poliitilise edu nimel.

Päev enne Eero Epneri tüviteksti avaldas postimees.ee kauaaegse kohtuniku Helve Särgava vastulause EKRE esimehele Mart Helmele, kes esitas oma liberaalset demokraatiat materdavas arvamusloos küsimuse «Kas meie kohtuvõim on sõltumatu?». Ka Särgava (tõsi, ta kandideerib sotsiaaldemokraatide nimekirjas Tallinna volikokku) kirjutas, kuidas tema jaoks kumab EKRE sõnadest läbi soov Eesti kohtuvõim politiseerida, hirmutada kohtunikke, et nad teeksid poliitiliselt õigeid otsuseid või muidu satuvad nad räigete rünnakute alla.

Selles ongi tema põhjus mitte vaikida, kui ta näeb kallalekippumist õigusemõistmise sõltumatusele. «Ma ei lepi sellega ega vaata sellest mööda. Minust ei saa tuimuse õpilast,» kirjutas ta, laenates väljendi «tuimuse õpilased» Äripäeva ajakirjanikult Vilja Kiislerilt, kes arutles, et ilmselt algab vaimne tuimus ükskõiksusest sõnade vastu, ükskõiksus sõnade vastu aga kasvab peagi ükskõiksuseks tegude suhtes.

Andekas näitleja Tõnu Oja, kuldsete kätega endale isa vanast suvilast Vääna-Jõesuus päris maja ehitanud mees, võttis ühes leheloos ainsasse lausesse kokku, miks ta otsustas seekord kohalikel valimistel kandideerida (samuti sotsiaaldemokraatide seas). Lause on selline: «Ma kardan neid äärmuslasi, kes IRL asemel võimule võivad tõusta, kardan neid füüsiliselt.»

Mina kardan ka. Ja see on nüüd üks neid väheseid kordi, kus ma pole nõus Tallinn Music Weeki hinge Helen Sildnaga, kes kirjutas Facebooki lehel, et «ei ole mõtet hakata jagama seda Varro Vooglaiu sõnavõttu, kus ta lubab võimule saades NO99 teatri kinni panna ja maailmavaate alusel kultuuritöötajaid vallandama hakata».

Helen, palun, mõista mind – kurjuse normaliseerimine algab vaikimisest. Ka siis, kui tegu on kurjusega, mis poob ilma nöörita.