Uskumus, et kanep on hüppelaud fentanüüli suunas, on samaaegselt nii ekslik kui ka tõene. Sellisel uskumusel on kaks mõõdet, mis tuleb selgelt lahku lüüa igas debatis.
Esimene mõõde on kanepi enda ohtlikkus ja omadused. Kanepis ei ole peidus salapäraseid molekule ega esoteerilisi teadmisi, mis panevad inimese otsima kangemaid narkootikume.
Kanepit ja alkoholi annab võrrelda mitmete kriteeriumide alusel. Näiteks üledoosisurmad, kahju tarvitaja ja tema lähedaste tervisele, psühhoosirisk, sõltuvuspotentsiaal, vägivald, vägistamised, vaimuhaiguste ja krooniliste haiguste kujunemine tarvitamise tagajärjel, sandistavad ja surmavad õnnetusjuhtumid jne. Iga sellise võrdluse puhul oleme sunnitud tõdema, et kanep on ohutum nii indiviidile kui ühiskonnale.
Teine mõõde on kanepi illegaalsus. Kanep on absoluutselt kõige levinum ja kõige nõutum musta turu narkootikum ja selles peitub ka kanepi kui «hüppelaua» probleem.
Kui inimene tahab õlut osta, siis ta läheb toidupoodi ja sealne õllediiler pakub talle õlle kõrvale seakõrvu ning küüslauguleiba. Kui inimene tahab aga kanepit osta, siis ta siseneb mustale turule ja sealne müügimees pakub talle kanepi kõrvale kangemaid narkootikume, sest niimoodi teenib musta turu diiler rohkem.
Musta turu diileri eesmärk on teenida võimalikult palju kasumit võimalikult väikese riskiga. Kanep haiseb, võtab palju ruumi, kasumimarginaalid on väiksed ja seaduse seisukohast ei ole vahet, kas diiler äritseb kanepi, kokaiini või fentanüüliga. Seadus ei erista ohutu ja ohtliku keelatud aine müüki. Maksimaalselt saab loota, et prokuröril on hea tuju ning mingi elementaarne arusaam eri ainete ohupotentsiaalidest.