Lugeja kiri: kuidas ma Tartus tarbisin. Halleluuja!

Ostlemine. Foto: Reuters/ScanPix

Tavaliselt ma ei tarbi. Sellel võib olla kaks põhjust. Esiteks see, et ma säästan planeeti sulle ja lastelastele. Teiseks see, et ma olen täikrae, kellel ei ole raha. Vali oma variant. Aga seekord ma tarbisin. Jällegi kaks võimalikku põhjust. Esiteks võis mul midagi vaja olla. Teine võimalus, et armas abikaas soovis näidata, et tal ei olegi minuga nii halvasti läinud, kui esialgu arvata võiks? Vali õige variant.

Elame helendavate peldikute ajastul. Tartu suurima kaubamaja tualettruumides lendavad lehmad ning navitrullakad kaelkirjakud. Et peeglite labürindist välja pääseda, tuleb kasutada GPS abi. Sellel on üks ja lihtne põhjus. Euroliidu keskmisega võrreldes teenime 77 protsenti palka , aga saame selle eest osta 74 protsenti kaupa. Osa hinnalisast investeeritakse nii, et su mõnus ostlemine lühikeseks ei jääks. Seega ei ole healõnhaline tuul saba all mitte mugavusteenus, vaid lausa su inimõigus.

Esimeses kolmes hilbupoes käis kampaania. Kogu 100 protsenti mõttetu träna oli saadaval poole hinnaga. Arusaadav, et noore neiu seljas on kõik ilus, aga milleks ometi need särgid kirjaga: «Lapsepõlv möödus nurkas – nüüd elan New Yorki urkas.»*

Ma vist tean, kuidadas toodetakse ihu vilgutavaid teksaseid. Bangladeshi õmblejannadele lubatakse tööpalgaks kahe peale üks paar pükse ning kui nad kokkuleppele ei jõua, valmibki lõpptoodang .

«Ei leidnud?»  Jalutasime ostlemise epitsentrist edasi edelasse, kus olid pisemad poed. Ka sinna olid hapukurgihooaja lõunatuultega levinud euroopalikud alelused. Midagi uut meie laiuskraadil! Sain püksid, kampsi ning jaki koguni saksa või Hollandi hinnaga! Nainegi noogutas. Vaevalt, et mu tuttavad taipavad, kas need mudelid on eelmisest või üle-eelmisest hooajast. Vaatasin hoolega, et poleks jälle see tuntud nimega firma.

Eelmine kord ostsin temalt poole kallimad püksid, aga mis peale kummardamist juhtus, ma daamidele ei räägi.

Nüüd oli hammas verel ning ma tõmbasin põuest oma nuhvli. Juba terve aasta oli mu maailmavaade praguline ning poolenisti must nagu maailmalõppu ennustav parteileht. Edasise helguse huvides läksin telefoniparandaja leti ette ja küsisin ekraani vahetamise hinda. 90 eurot! Miks ma ometi seal üksikul saarel kivikuningat pidin mängima? Ikka edevusest. Facebookis on odavam. Oouu... Oigasin, maksin ning jätsin meistrimehe rõõmsalt sõrgkangiga askeldama.

Ja siis veel sohva. Mina väitsin, et meil on ta täpselt nagu kunagi perekond Rüütli elutoas ning sellisena ehk koguni muinsuskaitse all. Jah, nõukaaja lõpus oli terase asemel raud, mis teatavasti pehme metall, aga porollooni annab veel soputada. Lapsed vastasid, et kui mina neid joogideks pean, kes naeltel magavad, on parem Indiasse sõita, selmet minu elutoas telekat vaada. Mis siin enam parata, ostame uue.

Poleks arvanudki, et Tartus on nii palju mööblipoode. Seal turuuuringut teha on tandemile poole päeva töö. Tahaks sellist nurgaga, kus saab istuda ja lösutada ka, kui vaja. Istusime vaheldumisi polstritele, kallutades päid viltu nagu maitseksime veini. Taipasime lõpuks, et kui patju liigutada, on võimalik ka pead toetada. Pots-pots, pumps-pumps liikusime ühest salongist teise.

Lõpuks jõudsime halli, kus garnituure silmapiirini. Ootasin telefonisõnumit, et vahepeal olen ületanud mõne piiri ning avatud uus krediidiliin. Esimeses poes neljakohalised hinnad, kõrvalpoes kolmekohalisi ka. Nurgaga mudelid said ära proovitud. Korraks maandusime hallikas tondinahkses kolmekohalises.

Külgede pealt õnarustest leidsime imelikud lingid ning vajutasime. Jalad tõusid sujuvalt maast lahti. Tõukasime kuklaga ning vajusime hõljuma nagu kosmonaudid. Armastus esimesest lebost. Tulevik täis mõnusaid seriaale. Telekas küll väiksevõitu, aga...

Haldja õnnistav käsi oli hinnasildilt neljanda numbri ära kaotanud. Kas hiina tööline, läti vahendaja ja eesti müüja jäävad nüüd preemiata või vastupidi? Sarnane tugitool sarnase sildiga veel, tumbakene. Nagu võluväel kerkis mu kõrvale härjapõlvlane ning pakkus mikrobussi sõiduks metsade taha. Veel üks kollakaspruun kupüür hõljus mu näppude vahelt nagu sügisleht. Härjapõlvlased on tugevad, kui tema jälle õhku haihtus, jäin elutuppa lõõtsutama ning mõtlesin, et nüüd tuleb sohva ümber uus maja ehitada.

Ma tarbisin. Nüüd hakkavad jalutud käima ning pimedad nägema. Maksuraha eest saavad lapsed huviringi, kaitseväele ostetakse lennuk ning luuletaja parandab ära katkise lõikehamba. Säär-Pull laseb ringi ankeedi ning peaminister teatab enne suurt juubelit, et rahva rahuloluindeks on tõusnud uuele tasemele. Halleluuja!

Aga hetkel pooldan ma jälle seda planeedi säästmise varianti. Vähemalt jõuludeni.

Jaanus Järs

* - Kirjapilt autori soovil muutmata.