Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Toomas Hendrik Ilves: e-riigina tegutseb Eesti maailmaliigas, kriitikaks tuleb valmis olla

PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
President Toomas Hendrik Ilves | FOTO: Eero Vabamägi

Presidendina Eesti e-riigi eestkõneleja olnud Toomas Hendrik Ilves jätkab sama tegevust ka pärast ametiaega. Aasta jooksul on ta digiriigi, küberturvalisuse ja julgeolekupoliitika teemal andnud välisajakirjanduses üle 30 intervjuu ja kommentaari ning esinenud kümnetel konverentsidel Ühendriikidest Jaapanini. Kas Eesti ID-kaardi probleemid võivad hakata mõjutama Eesti e-riigi tulevikku, uuris Toomas Hendrik Ilveselt Postimehe arvamustoimetaja Georgi Beltadze.

Milline on teie hinnang Saksamaa väljaannetes kohatavale üldarvamusele, et probleemid meie ID-kaardiga puudutavad justkui ainult meid? Tegelikult ei ole see kiip ju toodetud Eestis ja meie oleme kõigest kaduvväike osa selle üldkogusest. Palju suurem kasutaja on näiteks Saksamaa T-Solutions ja sealne e-apteegi süsteem.

Olgem faktitruud: Saksamaal ilmus üks artikkel ajalehes Frankfurter Allgemeine. Seda Saksamaa üldarvamuseks nimetada on paisutus, mis omakorda on kõnekas meie endi kohta.

Frankfurter Allgemeines avaldatud artikkel on üsna pealiskaudne käsitlus. Autor ei ole end tehniliste detailidega kurssi viinud ega tunnista, et sama kiipi kasutatakse paljudes riikides, muu hulgas ka krediitkaartide puhul.

Pealiskaudsed käsitlused on keeruliste teemade puhul alati ajakirjanduslik risk. Ei süveneta, ei viitsita tegeleda. Selliste lugude puhul taban end mõttelt, et ajakirjandus ei ole alati tajunud vastutust, mis sõnaga kaasas käib. Tegu ei ole tahtliku vale, vaid hoolimatuse ja klikiihaga. Mõned asjad on, tundub, maailmas universaalsed.

Mis puudutab ID-kaardiga seotud probleeme, siis jah, vigaseid ID-kaarte oli ka teistes riikides. Ning jah, paradoksaalselt puudutab see viga üksnes Eesti ID-kaarte.

Kujutlege autot, millel on mootoriprobleem, mis ei väljendu Lõuna-Euroopa teedel, kuid mis Eesti lumiste metsade vahel tuleb esile. Kas viga on mootoris? Ilmselt küll. Kas see avaldub vaid Eestis? Ilmselt küll. Kas Eesti lumised teed on selles süüdi? Ma kahtlen selles.

Samasugune on olukord ID-kaardiga. Eesti nõudmised kaardile on suuremad kui teistel riikidel, kus sellised probleemid ei väljendunud.

Kas Eesti võtab välisajakirjanduse kriitikat liiga tõsiselt?

Olen veerand sajandi jooksul märganud, et me ei hinda välisajakirjanduse kiitvaid reaktsioone, kuid võtame tõsiselt laitust, isegi kui see ei ole asjatundlik. Kui keegi ütleb Eesti kohta midagi positiivset, siis on palju neid, kes peavad kiitjat väheinformeerituks või lausa rumalaks. Kui keegi ütleb Eesti kohta midagi negatiivset, siis on palju neid, kes peavad ütlejat autoriteediks ja tema arvamust õigeks. See näitab meie ebakindlust.

Tahan kinnitada: meil ei ole mingit põhjust olla ebakindel. Me ei ole ammu enam see väike vaene Ida-Euroopa riik, kes püüab end maailma suurte silmis tõestada ja kelle diplomaatide ainus siht on, et Eestit üldse teataks. Me oleme tuntud ja teatud. Ja mis peamine, me oleme maailma mastaabis head, ja peame teadma, et oleme head.

Meie digiriik ja e-teenused on maailmas ainulaadsed. Viimase aasta jooksul konverentsidel kõneldes olen näinud, kui mitu riiki soovib meist eeskuju võtta. Saksa mõttekoda Bertelsmanni Fond valib igal aastal idee, millest Saksamaa peaks eeskuju võtma, sel aastal oli selleks Eesti e-riik. Paar nädalat tagasi käisin kõnelemas Ladina-Ameerika riikides, kes soovivad sellist süsteemi rakendada. Enne seda Jaapanis ja Lõuna-Koreas, kus ollakse samuti Eesti eeskujust huvitatud.

Aeg, mil olime vaid õppijad ja abisaajad, on möödas. Nüüd oleme vahetanud liigat: meilt tahetakse õppida. Oleme võrdsed võrdsete seas. Mõnes valdkonnas ka teistest paremad. Mõnes valdkonnas ka konkurendid. Peame olema valmis ka parastavaks kahjurõõmuks. E-riigina tegutseb Eesti maailmaliigas ja kriitikaks tuleb valmis olla.

See muutunud olukord nõuab ka meie endapildi muutumist. Enesekindluse kasvatamine võib võtta aega, aga me peame sinnapoole liikuma.

Kas Eestis ilmnenud e-kaardi probleemid mõjutavad kuidagi e-riigi põhimõtte levikut?

Peame mõistma, et küberturvalisus on alati ajutine: turvalisuse hoidmiseks tuleb tarkvara pidevalt uuendada. Programmid, mida kasutate telefonis või arvutis, nõuavad uuendamist tavaliselt seetõttu, et avastatud on uus turvarisk, mida tahetakse uuendamisega välistada. Sama kehtib Eesti ID-kaardi puhul.

Turvariskid on vältimatud. Reaalne küberoht on välditav. Eesti käitus siin õigesti: teadvustas riski, teavitas avalikkust ja hoidis ära ohu muutumise reaalseks. Kui tegu oleks olnud mõne erafirmaga, ei oleks me sellest ohust isegi kuulnud, sellest oleks kaudselt märku andnud vaid tarkvarauuendus.

Mis lubatud erafirmale, ei ole lubatud riigile. Riik peab olema oma tegevuses avalik ja avatud, isegi kui ta avab end sellega ka kriitikale.

Kas Eesti poliitikud oleksid võinud jätta selle teema käsitlemise asjatundjate ja erialaajakirjanike kanda – nii nagu see on seni tavapäraselt ja rahulikult toimunud? Ehk siis: kas juhtunule poliitilise joone andmine oli põhjendatud?

Seda on minul raske hinnata. Minu kogemus on, et erialaajakirjandus ei ole seda teemat seni eriti hästi käsitlenud. See on olukord, kus poliitikute puhul on tegemist klassikalise executive decision hetkega, mida Henry Kissinger (Ameerika Ühendriikide diplomaat ja poliitik – toim) kirjeldas kui olukorda, kus otsuse tegemine on hädavajalik ja vältimatu, kuid selle tegemiseks ei ole piisavalt infot. Paraku tuleb juhtimise puhul selliseid otsuseid sageli teha.

Neil, kes on riigi juhtimist vaid eemalt näinud, ei ole paraku kogemust, mida see tähendab. Valitsemine ei tähenda üksnes valijate rõõmustamist populaarsete otsustega. Valitsemine tähendab ka hetki, kus tuleb teha otsus, ilma et oleks kogu teavet ja ammendavat analüüsi toimunu kohta. Ükski sellistest otsustest ei tule kergelt, aga valikut ei ole, otsus tuleb teha, sest otsustamata jätmine on samuti otsus, mille tagajärjed võivad olla oluliselt halvemad.

Selliste otsustega silmitsi seistes ei mõtle poliitik üldiselt erakonna või enda peale. Sellised otsused nõuavad riigi huvide silmaspidamist. Inimene ja erakond jäävad tagaplaanile.

Ilmselt oleks olnud halvem, kui Eestit oleks süüdistatud probleemi varjamises. Oli teatud ajaraam, mille jooksul tuli otsustada, kas maailm kuuleb seda meilt või kelleltki teiselt. Valitsus otsustas, et maailm kuuleb seda meilt. Talle on seda otsust raske ette heita.

Mida Eesti peaks nüüd ja kohe tegema, et võimalik mainekahju enda kasuks pöörata ja tulla juhtunust välja veel tugevamana?

Ma ei ole kindel, et too mainitud mainekahju on eriti suur. Samas, nagu ütlesin, on Eesti võrdne võrdsete seas, kriitikaks tuleb valmis olla.

Võib arvata, et Tallinnas toimuval Digital Summitil on iga valitsusjuhi jutupunktides märge, et Eestil oli hiljuti digivaldkonnas mingi probleem. See tähendab, et Eesti ministritel peavad olema selleks ajaks vastused, mis on toestatud piisava hulga faktidega ja mis on esitatud lühidalt ja arusaadavalt.

Meil ei ole vaja vabandust paluda ega ennast õigustada – Eesti ei ole teinud mitte midagi valesti. Digiriigi idee ja teostus on tugevad, tõestanud end nii Eestis kui ka väiksemas mahus mitmes teises riigis. See on riikide asjaajamise tulevik. Küll on aga vaja seletada, milles seisnes tehniline probleem, miks see avaldus vaid Eestis ja kuidas seda lahendatakse. Selleks tuleb valmistuda.

Mis puutub mainesse, siis peab maine tuginema tegelikkusele. Üksnes mainele keskendudes on oht olla kui talumees, kelle hobusel logiseb kabjaraud, kuid kes muretseb vankri väljanägemise pärast. Vankri vuntsimise asemel tuleb hobuse kabjaraud korda teha, et hobu jälle kindlalt kõndida saaks – siis jookseb ka vanker otse.

Mõelgem vähem mainele ja enam tegelikkusele. Kui Eestil on probleem, siis tuleb probleem lahendada. See on peamine, mitte see, kuidas probleem avalikustati, või see, mida meist mõeldakse. Palun mõelge sellele.

Kui suureks peate võimalust, et Eesti riiki pidevalt laimavad jõud kasutavad seda juhtumit enda huvides ära ja annavad sellele veel suurema hoo oma kanalite kaudu?

Seni pole ma seda täheldanud. Samas, tegu on tehniliselt keeruka küsimusega, mille detailidesse süvenemine nõuab nii aega kui ka tehnilist taipu. Nagu näitasid Frankfurter Allgemeine ja Financial Timesi artiklid, ei ole see paljudele jõukohane.

On tõenäoline, et süvenemata kirjutatud, klikiihast kantud lugusid tuleb veel. Arvestades, kui hullumeelsed ja absurdsed on olnud viimase aja valed Balti riikides paiknevate NATO pataljonide kohta, ei saa me nende lugudega võrreldes midagi nii peent ja valusat. Pigem midagi lihtsamat, naeruväärset oma absurdsuses.

Kas olete valmis andma sügisestel valimistel oma hääle elektrooniliselt, see tähendab ID-kaardiga?

Ikka. Kui lähtuda faktidest, mis praegu teada, siis peaks keegi minu hääle muutmiseks maksma kinni 10–12 tundi üsna mahukat andmetöötlust, kusjuures ma võin ju hiljem ümber mõelda ja hääletada veel kord, tühistades nii minu enda [antud] ning ka pahategija [poolt manipuleeritud] hääle. Kui mõelda, et iga hääle muutmiseks oleks vaja sooritada kümneid ja kümneid tuhandeid eurosid maksev operatsioon, siis on selle teostumise tõenäosus väga väike: see lihtsalt ei tasuks end ära.

Kui keegi tahab valimisi mõjutada, olgu need paberil või e-valimise kaudu, saab seda teha palju odavamalt ja ulatuslikumalt.

Kas see, mis käsil, on e-ehmatus või midagi suuremat?

Ehmatus, mis andis meile märku, et seda, mida on kahe aastakümne jooksul loodud, tuleb hoida hoolikalt. Samuti andis see ehmatus meile kinnitust, et digilõhe on tõeline: asjad, mis meile, kes me elame digiriigis, võivad olla selged ja lihtsad, ei pruugi mujal seda olla. Need, kel ei ole digiriigi toimimisest ettekujutust, näevad probleemi vaid läbi enda arusaamade, mis paraku võivad olla ka piiratud.

Usun, et see on meile hea õppetund. Mitte kommunikatsiooni õppetund, vaid pigem selles, kui palju peame ise hoolt kandma, et meie hanked oleksid asjatundlikud ning meie enda tarkvaralahendused töötaksid laitmatult.

See omakorda tähendab, et meie ei saa endale lubada popslikkust. Kui tahame, et meie e-riik oleks endiselt parim, tuleb sellesse jätkuvalt panustada. Siin võib tuua paralleeli teedeehitusega: oleme pidanud odavamaks teede ehitamist mitte graniidile, vaid paekivile. Jah, see ongi odavam. Kuid viie aasta pärast tee laguneb.

Digivallas teist võimalust aga ei anta.

Seetõttu on minu mure palju vähem seotud võimaliku mainekahju kui sellega, kas midagi tegelikult ohtlikku on avastatud. Lähtudes teadaolevast, ei ole muretsemiseks praegu põhjust.

Kas ja mida räägitakse juhtunust Ameerikas? Eeskätt tehnoloogialinnakutes, näiteks Räniorus?

Räniorus ei ole seda teemat mainimisväärselt jutuks võetud. Mõneti on see mõistetav: Räniorus teatakse, mida tähendab küberoht ja miks on pidevad tarkvarauuendused vajalikud.

Kui kõnelda Ühendriikidest laiemalt, siis siinsetes igapäevastes uudistes on esil palju süngemad teemad: orkaanid (Harvey ja Irma), tohutud andmevargused (143 miljoni inimese häkitud isikuandmed krediidiinfofirmast Equifax), Venemaa sekkumine Ühendriikide valimistesse, sealhulgas keelatud reklaami ostmisega Facebookis. Nende kõrval jäävad muud teemad tagaplaanile.

Needki üksikud kommentaarid, mida olen Eesti ID-kaardi teemal näinud, on paraku olnud pigem asjatundmatud. Ühendriikides ei osata veel ette kujutada, et sellised teenused, mida Eesti e-riigina pakub, oleksid võimalikud.

Hea näide on siin e-valimised. See termin on ka Ühendriikides kasutusel, kuid selle sisu on hoopis muu. Ühendriikides (ja mitmes teises riigis) tähendab see lihtsat tehnilist lahendust, kus valija saab oma lemmikkandidaadi poolt hääletada valimisjaoskonnas ekraanile vajutades. Tehes seda turvamata süsteemis, mille puhul on tuvastatud Venemaa häkkerite sissemurdmine ja valimisregistri muutmine. Seleta siis, et Eesti e-valimised tähendavad midagi põhimõtteliselt muud, hoopis teistsugust süsteemi, kus kirjeldatud ohud ei ole reaalsed.

Mis asi on e-riik, mida me kaitseme? Kas see on teenused, odavus, maailmavaade, konkurentsieelis?

E-riik on see üks asi, mida Eesti teeb paremini kui peaaegu kõik teised. E-riik on e-teenused, e-valimised, e-mõtteviis. E-riik on see, et saad teha peaaegu kõiki toiminguid kodus, oma arvutis. Turvaliselt ja kiiresti. Meie saame seda teha. Teised veel ei saa.

Iga eestlane saab seda ise kogeda, kui läheb mõnda teise riiki ja märkab, kui paljud enesestmõistetavad teenused ja mugavused on mujal puudu ning kui keerulised on seal lihtsad asjaajamisega seotud protseduurid. Siis saame aru, kui palju mõttetut bürokraatiat on maailmas ja kui palju lihtsamaks on asjaajamine tehtud Eestis.

Kogesin seda ka ise, kui tahtsin tütart kooli registreerida. Räniorus, IT- ja innovatsiooni-Mekas, on mul selleks vaja a) tõestada üürilepingu või elektriarvega, et ma elan Palo Altos; b) kaht füüsilise allkirjaga kinnitatud dokumenti, millest üks tuleb viia kontorisse, mis asub koolist viis kilomeetrit eemal; c) seista järjekorras, et dokument üle anda, millest sekretär peab omakorda tegema koopia ja panema selle kausta.

Seda kõike linnas, kus märkimisväärne osa koolilaste vanematest on kas Stanfordi ülikooli õppejõud või Apple’i, Google’i, Tesla, Facebooki vms firma töötajad. Vaatasin lapsevanemate koosoleku eel Tesladest pungil autoparki ja mõtlesin: nii suur kontsentratsioon IT-töötajaid ja nii tagasihoidlik võimekus digiteenuste alal ei peaks kokku käima. Ometi see on nii.

See näitab, et Eesti digivõimekus ei tähenda vaid tehnoloogiat ja teadmisi. Tehnoloogia ja teadmised on ka mujal olemas. Digiriigi alus ei ole digitaalne, see on analoogne: selleks on vaja õigeid seadusi ja regulatsioone, mis teevad tehnoloogia ja teadmiste kasutamise võimalikuks.

E-Eesti on meile endile kinnitus, et oleme kaasaegne, esireas riik ning koht edetabelite eesotsas ei ole vaid kellegi luul, vaid päris asi, tegelik asi. Veerand sajandit ehitatud e-Eesti ei ole ühegi valitsuse monopol. Tegemist on eesti rahva ja riigi asjaga, millele tuginevad Eesti edu, tuntus ja renomee.

Tagasi üles