Kaire Uusen: valijad, ärge uskuge ühtki valimislubadust!

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Lähenevate kohalike valimiste eel on edastada poliitikutele sõnum: ärge hoidke end tagasi, jagage võimalikult palju lubadusi, sest see viib eduni. Valijatele on sõnum: ärge uskuge ühtegi lubadust, unustage parteid ja valige ainult inimesi, keda teate ja usaldate, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Lubadus on üks väga ilus asi. Tunnen naist, kelle mees jagas kohe tutvumisest alates imelisi lubadusi – mida kõike nad tegema hakkavad ja milline elu neid ootab, kui neist peaks paar saama. Naine oligi nõus, sest uskus lubadusi.

Peagi rääkis ta neist sõpradele, mille kaudu sattusime meiegi nii lubaduste kui ka lubadusteandja lummusesse – milline elu! Vaat see on alles õige mees! Mõne aja pärast selgus, et mees ei täitnud ühtegi lubadust. Üha uued ja ilusamad lubadused tulid aga paraja intervalliga õigel ajal peale, just siis, kui naise vaimustus hakkas kaduma ja usk mehesse lõi veidi kõikuma.

Uute lubadustega läksid täitmata lubadused meelest, nii nagu läksid köstril meelest Tootsi pahateod, kui uued peale tulid. Kui suhe ükskord siiski lõppes, ütles naine kõigi üllatuseks, et ilma lubadusteta oleks elu tühi olnud. Ja kui mees poleks lubadusi jaganud, poleks ta naist endale saanudki.

Ütlus «hea lubadus on parem kui kehv täitmine» sai siinkohal kinnitust. Aga tunnen ka ühte toredat töökat eesti meest, kes ütleb, et tema on aus ja sõnapidaja, kes ei luba iial naistele ega kellelegi teisele mitte midagi. Muidugi ei leia ta ka naist, aga ta ise ei saa aru, miks, sest arvab end tegutsevat just õigesti. Kumb mees saaks ka kohalikel valimistel valituks, võite isegi aimata, ehkki tulemus pole see, mida tegelikult tahate. Üks lubab, teine teeb, aga valitakse lubaja.

Kes ajaks kohalikku asja?

Inimene on kahjuks nõrk ja teatud olukordades rumal, ta vajab ilusaid lubadusi, usku, lootust paremasse homsesse, teedevõrku, haridusse, rikkamasse koduvalda või elukeskkonda. Mida kenam või mõjukam inimene seda teeb või mida õigemaid (meile tähtsaid) asju lubab, seda rohkem teda usume. Mida suuremad on plakatid, seda usutavamad tunduvad lubadused.

Sellest hoolimata tuleks meil kõigil visata endale külma vett näkku, et mitte ennast lasta petta või lubaduste lummusesse vajuda.

Inimestega manipuleeritakse eriti nende kohalike valimiste eel kõvasti. Suuremates kohtades ajavad valimiseelne trall, parteide võitlused, valimisliitude loomised ja lagunemised täielikult pea segi, jääb tunne, nagu käiks juba riigikogu valimised, aga õiget rada ei tohi käest lasta ega igasugust loba uskuda. Unustada tuleks ka parteid!

Esiteks, miks räägitakse kohalike valimistega seoses asjadest või lubatakse tegusid, mis ei ole üldse kohaliku võimu pädevuses? Kohalik omavalitsus ei saa kuidagi muuta riiklikku maksu-, haridus-, keele- või sisserändepoliitikat, millega praegu just tihti valimislubadusi vürtsitatakse. Olen kohanud inimesi, kes usuvad, et see kõik ongi ootamas.

Miks kandideerivad minu vallas inimesed, kes satuvad sinna vaid valimiste eel ja keda ei huvita karvavõrdki, kuidas kohalikud elavad, mõtlevad või tulevikus hakkama saavad? Miks peaksin valima inimesi, sh tipp-poliitikuid, olgu või eelistatud parteist, kes ütlevad otse välja, et ega nad kohalikul tasandil tegutsema hakka? Miks pean valima neid, kes korruptsioonist ja pattudest läbi imbununa julgevad selgi korral, süütu nägu ees, ikka kandideerida?

Miks peab üldse ühes või teises omavalitsuses olema tingimata see või teine partei võimul? Või miks peab üks partei hoidma aastaid võimu? Sellel ei tohiks ideaalis kohaliku tasandi poliitikas üldse tähtsust olla. On isegi öeldud, et parim partei on see, kui tavainimene ei teagi, kes on võimul. Tähtis on, et kohalik elu areneks, et inimesed tahaks seal elada, jätkuks tööd ning võim oleks võimalikult korruptsioonivaba.

Kohalikel valimistel tahan valida neid, kes on tõestanud, et võitlevad südamest alati kodukandi, mitte enda hüvede või oma partei nimel. Ühes vallas võib õige inimene olla sots, teises keskerakondlane, kolmandas reformierakondlane ja neljandas ekrelane, viiendas valimisliitu kuuluja. Valides need, kes on olnud alati tublid, ausad, austusväärsed ja kohaliku elu patrioodid, võib kindel olla, et tehakse õigeid, st kohalikele inimestele olulisi otsuseid ja antakse lubadusi, mida saab reaalselt täita. Uskuda tasub ka neid, kes on seni ennast heast küljest näidanud ja sõna pidanud. Õigeid ja kaabakaid leiab Eestis igast parteist ja igast omavalitsusest.

Vali aus inimene

Tean meest, kes küsib alati iga jutu peale: «Heakene küll, aga kuidas need asjad ikka päriselt on?» Kui muidu tundub tüütuna, et ta justkui mitte kellegi juttu ei usu, siis valimiste eel peaks see küsimus iga valija huultel valmis olema. Ükskõik, mida plakatil särav kandidaat, partei või valimisliit ka meile ei luba, tuleks mõelda ja küsida kas või iseendalt, kuidas selle asjaga ikka päriselt on.

Poliitikud annavad lähemal ajal veel hulgaliselt ilusaid lubadusi nagu kaval mees rumalale naisele või kaval naine rumalale mehele – ehk suures osas kahjuks vaid selleks, et endale head sooja kohta või hüvesid saada. Lubaja teab, et ilusa jutuga võib ta palju võita, kuid valijad peaks meeles pidama, et neid pimesi uskudes on palju kaotada.

Õige valiku saab teha ainult lubadusi mitte uskudes, valides inimesi, kes elavad ise seda kohalikku elu, kes on alati tublid ja ausad olnud, keda te ise tõeliselt hindate ja kelle tegusid on teie vallas ka näha olnud.