Merle Jääger: reis vastikusse lapsepõlve

Merle Jääger. Foto: Kristjan Teedema

Tõepoolest, kõik uus on hästi unustatud vana! Nüüd on minister Mailis Reps organiseerinud meile, nõukaaegseile, reisi tagasi vastikusse lapsepõlve, kirjutab näitleja Merle Jääger.

Lapsepõlve, kus ilge misiganes-aine õpetaja suunas sinu pihta põlastava näpu ja teatas: «No, sina..., ära unistagi keskkoolist, ma teen kõik endast oleneva, et  sellised õpilased sinna ei saaks!»

Muidugi, põhjuseid võis tollal olla mitmesuguseid, mitte ainult hinded, aga kui vaja andis numbritega ülihästi manipuleerida ning igati «teeneka» pedagoogi sõna jäi üldjoontes alati peale. Ajad võivad olla muutunud, aga inimesed mitte eriti. Muidugi ei tohi tänasel päeval ükski õpetaja õpilast lüüa või muud moodi vaenata elik ahistada, aga kes annab garantii?

Mina polnud see kõige lootusetum õpilane, aga alates seitsmendast klassist tuksus kuklas kutsekooli saatmise hirm. Tõepoolest, olid tollased ametikoolid väga erineva taseme ja mainega. Ma ei tahaks kuidagi noid asutusi võrrelda sellega, milliseks nad tänaseks on saanud, sealsed pedagoogid on teinud tohutut tööd, et positiivset kuvandit luua.

Mina tänapäevas eelistaksingi ehk ametiõpet klassikalisele gümnaasiumiharidusele. Omal ajal oli mure: mõne kutsekooli tunnistusega oli pea võimatu mõnda ülikooli sisse saada. Aastase õppega tehnikakool oli teine asi: sinna võeti juba keskhariduse saanuid ning eriti noormehed, kasutasid seda võimalust, et sõjaväest aastaks pikendust saada ja seejärel uuesti ülikooli proovida.

G.F. Parrot oli seisukohal, et kõik on võimelised õppima ja teadust tegema: naised, lapsed, talupojad. Ta oli suur valgustaja ning võrdsuse pooldaja, Parrot leidis, et oluline on algus. Edasi saab liikuda elementaarsete teadmiste pealt.

Tänapäeval tehakse koolides kõikvõimalik, et lapsi hariduse man kinni hoida. Enamik õpetajaid koolitavad ennast pooleks. Jutud vaheaja lühendamisest ajavad neile judinad peale - nemad tahavad ju ka puhata! Oleks ju neil nagu üle kahe kuu seda leboaega, aga tegelikult jääb napp kuu, kui võimalik meeli loha lasta! Igatahes: 1.september tuleks paika jätta, kui kuskilt miskit kärpida, siis juunist.

Pedagoogide sõnutsi toimib Rajaleidja süsteem päris hästi, aga lõplik otsus jääb enamasti lapsevanemale. Siiski on ka neid noori, kes jäävad gümnaasiumi astmesse lihtsalt talvituma, kuna see näib kergem aga mingite hinnete põhjal lahterdamist ei saa kuidagi õigeks pidada. Kas teie, Mailis Reps, emana oleksite taolise vahetegemisega päri, kui otsus puudutaks teie oma järeltulijat?

Ei saa salata, et ka õudsel nõukaajal närisid tarmukamad ennast, hoolimata kutsekeskkooli tunnistusest ülikooli, ent asi pole selles. Tänane aeg on niivõrd laialivalguv, niivõrd ei võimalusi pakkuv, et tahta ühelt põhikooli lõpetavalt lapselt selgeid visioone oma tulevikuks, on pehmelt öeldes jabur.

Kindlasti on selliseid, kes teavad täpselt, kuhu nad edasi lähevad, kellena end tulevikus näevad, aga nüüdsete võimaluste raames tuleks lastele anda veidi hingetõmbeaega.

Nagu ma olen aru saanud, tahetakse tänapäevases haridussüsteemis hõlmata kõiki lapsi. No, tegelegem siis sellega! Ma olen mitu aastat olnud ühe Tartu kooli hoolekogus ning aru saanud, et mõned «kutsikad» tuleb ninapidi haridusse tarida, aga hakata neid mingist hetkest liigitama kutsekoollasteks või gümnaasiumlasteks, on vale!

Omal ajal soovitas mu vanematele isegi psühhiaater, dr Vaino: «Äkki te räägiksite oma tütrega, et ta läheks kutsekooli või kuhugi tootvale tööle. Tema vaimsed võimed ja närvikava ei küüni meie kõrgkoolide tasemeni!» Ma tänan Sind, dr Vaino, kui sa veel elad, sest sa andsid mulle tookord selle, mille abil ma end paljudest sittadest läbi närisin. Ka KGBst, sest sinu «diagnoosid» osutusid valeks.