Maret Maripuu: olulisim oskus praegusaja tööturul

Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu. Foto: Mailiis Ollono

Noorem põlvkond näeb praegusaja kiiresti muutuvat tööturgu üht-, vanem põlvkond teistpidi. Ühiskonnal on kasulik mõista, et vaja pole ainult uusi, vaid ka ununema kippuvaid oskusi, millest tähtsaim on vana hea suhtlemisoskus, kirjutab tööinspektsiooni juht Maret Maripuu.

Maailm muutub hullupööra kiiresti. 20 aastat tagasi polnud laialt tarbitavat internetti, poes tuli müüjalt kaupa küsida ja laost andis ehitusmaterjale välja kulunud kitlis laomees, pliiats kõrva taga ja peas prillid, mida hoidis ees kummipael.

Neid ameteid enam kas ei ole, need on kadumas või on tekkinud hoopis uued nähtused – laomehe on asendanud robottõstukid, poodides tuleb oma väljavalitud kaup kassalindile laduda ja kassapidaja tööd hakkame tasapisi juba ise tegema. Kadunud on sarjast «ENSV» tuntud ülemuste-sekretärid. Muutumas on kogu töötamise viis: inimene on seal, kus masin veel ei oska või kuhu me roboteid (veel) ei usalda.

Usaldamise ja seeläbi harjumuste tõttu ongi inimene visa muutuma. Lihtne näide: paljud ostjad (sõltumata vanusest) eelistavad seista pigem kassajärjekorras kui ise kaupu kassast läbi lüüa, vaatamata mugavatele internetipankadele on pangasaalid jätkuvalt rahvast tulvil. Eks ikka sellepärast, et inimesed tahavad näost näkku teenust saada, tahavad suhelda!

Kuigi räägitakse noorema põlvkonna eelistest tööturul (paljud uued ja head töökohad eeldavad arvuti valdamist), tuleb arvestada ka asjaoluga, et praegu läheb eriti vaja üht peaaegu kaduvat oskust – oskust suhelda inimestega: klientide, alluvate, kolleegide ja ülemustega. Ja vastupidi, vanem põlvkond on suhtlemisel kibedam käsi, kuid võib peljata tehnoloogia pealetungi. Võti ongi peidus põlvkondade koostöös.

Iga koostöö algab teineteise mõistmisest. Ühiskonna normaalseks toimimiseks on vaja nii noori kui ka vanu. Põlvkonnad on alati erinenud, aga meie ajal on muutused olnud tohutult kiired. Vanem põlvkond peab aru saama ja leppima tõsiasjaga, et 21. sajandi arenenud turumajanduses on sokkide nõelumine ja telefoniputkad jäänud minevikku ja kaotanud oma tähenduse.

Noorem põlvkond peab mõistma, et kõik need vigurid, mis vilguvad arvutiekraanil, omavad väärtust üksnes seoses reaalse eluga. Söömiseks vajame me päriselt leiba ja ulualuseks päris katust, mitte nende 3D-kujutisi. Reaalsel maailmal on sageli komme rikki minna nii, et virtuaalses maailmas seda parandada ei saa – tuleb ka tegelikult kas ise nael seina lüüa või leida töömees, kes ummistunud toru puhastaks.

Sokratese ajast saati on vanem põlvkond kurtnud, et noorus on hukas. Eks kuuleme seda ju praegugi. Selles väljendub kartus, et noored väärtustavad midagi muud, seavad endale teisi eesmärke, ei tee tööd nagu meie omal ajal.

Selle suve suursündmus XII noorte laulu- ja tantsupidu andis kindluse, et meie siin Eestis võime küll rahulikult hingata. Staažikate dirigentide kõrval tegid oma debüüte noored, laulupeo kavas olid nii ammu tuttavad viisid kui ka noorte heliloojate uudislooming, mis nii lauljate kui ka kuulajate südames oma koha leidsid.

Noorem põlvkond näitas üles sitkust, kus tuult ja külma trotsides ja tänapäevaseid sidevahendeid kasutades korraldati ärajäänud tantsupeo etenduse asemel Vabaduse platsil oma pidu, kus Iff laulis ja noored tantsisid. Oli muidugi ka eestlastele omast virinat, et miski justkui ei olnud ikka nii, kui võinuks olla – lausa veider oleks olnud ilma väikese nurinata. Kuid lõppkokkuvõttes olid rahul kõik – nii noored kui ka vanad. Tulemus oli super.

Meie noored näitasid, et nad võivad küll teha tööd arvutiga ja projektipõhiselt, aga väärtused ja pühendumine on paigas. Osatakse hinnata vanemate tarkust ning lisada sinna juurde nooruse pealehakkamine ning asjade uutmoodi tegemise oskus. Tulemuseks on Eesti, mis tuleb kenasti toime nii täna, homme kui ka ülehomme.

Artikkel ilmus Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.