Juhtkiri: jooksuhullus suleb linna, kas nii jääbki?

SEB Tallinna Maraton.Poolmaraton 21,1 km. Foto: Erik Prozes

Otsene vastus pealkirjas toodud küsimusele on jah, loodetavasti nii jääbki! Nädalavahetusel peetud Tallinna jooksumaratonil on kindel koht Eesti rahvasportlaste südames ja kalendris ning järjest enam ka piiri taga. Liikumisharrastuse tähtsus rahvatervise seisukohalt on hindamatu ning kui üks vahva võistlus seda propageerib, pakkudes emotsioone tuhandetele osalejatele ja kaasaelajatele, siis milles üldse küsimus? Samas pole Tallinna sügisene jooksuüritus, sotsiaalmeedia reaktsioonide järgi otsustades, ilmselt kogu ajaloo vältel kuulnud nii kurje sõnu kui tänavu.

Kriitika põhjus oli liikluskorraldus. Mis siis juhtus? Üritus oli jaotatud kogu nädalavahetusele ning pühapäeval, kui joosti pikemaid distantse, maratoni ja poolmaratoni, sulges uus trass peaaegu kogu Põhja-Tallinna linnaosa. Inimesed, kes tahtsid linnast välja sõita, jäid minnes või tulles lõksu ja istusid ummikutes.

Tõsi, maailmas pole ühtki linnamaratoni, mille korraldamine kulgeks linlastele igasuguse kõrvalise mõjuta. Maratoniraja pikkus on 42,195 kilomeetrit ning seda pole võimalik linnaruumi niimoodi paigutada, et liiklust üldse sulgeda ei tuleks. Ometi ei saa ka ignoreerida nende linlaste häält, kellele jooksuüritus korda ei lähe. Korraldajate ja kohaliku omavalitsuse (praegusel juhul siis Tallinna linnavalitsuse) ülesanne on leida siin tasakaalupunkt.

Mitmele päevale jaotatud kava tundub igati mõistlik: kui näiteks esimesel sügisjooksul oli ühtekokku 1700 osalejat, siis viimastel aastatel on neid olnud 20 000 kanti. Samas tasuks korraldajatel tõsiselt kaaluda, kas igal aastal uute trasside väljanuputamine tasub ära või mitte, olgu siis kaalutluseks järjest paremad sportlikud tulemused (kiire rada on tõsistele jooksjatele hea reklaam) või lihtsalt atraktiivsuse suurendamisel. Võibolla tõesti polnud aastaid kasutusel olnud rada – kaks korda Vabaduse väljakult Meriväljale ja tagasi – parim valik. Ent kui ühele rajale kindlaks jäädakse, on linlastel hõlpsam liikluskorraldusega harjuda ja arvestada.

Kollased märgid tänavate ajutisest sulgemise kohta pandi tänavu küll varakult välja, kuid soovituslik liiklusteave peaks olema süsteemsem ja läbimõeldum. Võiks kaaluda lausa eraldi teavituskanalit, mis annaks linnas jalgsi või autoga liiklejale täpseid juhiseid ja soovitusi, kuidas millisel kellaajal kuhugi pääseb.

Nagu üks suur rahvusvaheline üritus kunagi reklaamib maraton Eestit ja meie riigi pealinna. Võib isegi liialdamata öelda, et igal endast lugupidaval (pea)linnal on seesugune üritus olemas. Et üritus aasta-aastalt kasvab, on ju suurepärane, ent korraldajatel tuleb arvestada, et olles näoga jooksjate poole – tagades neile kõrgel tasemel elamuse, teenused ja turvalisuse – ei tohi unustada ka kaaslinlasi.