Ekspert: Põhja-Koreal on tuumaseadeldis, ent ükski rakett pole suuteline seda kandma

Tuumaplahvatus. Pilt on illustratiivne Foto: SCANPIX

Põhja-Koreal on tuumaseadeldis olemas, kuid selle mõõtmed ei luba seda olemasolevale raketile paigaldada, räägib intervjuus Taavi Minnikule endine strateegiliste raketivägede ohvitser Vladimir Bekiš.

Sõjaseisukord Korea poolsaarel kestab ametlikult 1950. aastast, sellele vaatamata on õnneks alates 1953. aastast, kui sõlmiti relvarahu, piirdutud väikesemastaabiliste piirikonfliktidega. Sel aastal on olukord Korea poolsaarel tunduvalt pingestunud ning kardetud on isegi uue sõja puhkemist, milles läheksid käiku kõige hävitavamad relvad maamunal.

-Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid on viimase poole aasta jooksul  vastastikku vahetanud ähvardusi. Põhja-Korea katsetab rakette, millele Ameerika vastab oma laevastiku või pommitajate saatmisega Korea poolsaare poole. Miks nad seda teevad?

Põhja-Korea juhtkonnal on kindlad eesmärgid. Esiteks tahavad nad jääda igavesti võimule ja mitte midagi muuta. Teiseks tahavad nad, et Põhja-Korea rahvas elaks oma illusoorses maailmas edasi, veendununa, et Põhja-Korea režiim on maailma õiglasim.

Põhja-Korea püsimiseks tuleb hankida kusagilt materiaalseid ressursse. Rahvusvaheliste sanktsioonide ning välise isolatsiooni tingimustes on Põhja-Korea liidritel seepärast tarvis pidevalt šantažeerida ülejäänud maailma. Omal ajal andis Nõukogude Liit Põhja-Koreale kõik eluks vajaliku, täna varustab Põhja-Koread vajalike ressurssidega Hiina ning teeb seda selleks, et vältida šantaaži ja probleeme.

Sellele kõigele lisandub Kim Jong-uni lapselik soov, et temaga arvestataks. Ta on ju jumalasarnane olend, keda kummardab kogu tema rahvas, ja ta soovib, et kogu maailm talle tähelepanu pööraks. Seda tähelepanu on ta võimeline saavutama ähvardustega.

-Aga mida tahab Trump?

Trump vajab samuti tähelepanu. Seepärast kirjutab ta Twitteris Põhja-Koreale ähvardusi: et tegemist on viimase hoiatusega ja et tagajärjed saavad olema hirmsad.

Tegelikult on jõutud olukorda, mida iseloomustab maletermin zugzwang: käik tuleb teha, ent mitte ükski käik ei vii olukorra paranemiseni. Põhja-Korea pihta sõjalise löögi andmiseks on Ameerika Ühendriikidel tarvis ettekäänet, et asi ei näiks muu maailma jaoks selgitamatu agressioonina ja ebaproportsionaalse jõukasutamiseni.

Kuid seda ettekäänet ei kavatse kaval Kim Jong-un anda. Ta tulistab aeg-ajalt välja rakette, mis kohe plahvatavad ja mille rusud sajavad suurele maa-alale maha. Ta ähvardab löögiga Guami pihta, ehkki mõistes, et tegelikult tal selleks võimalusi pole.

-Põhja-Korea tuumaprogrammist on vähe teada. Kas riik, mis on tehniliselt jäänud pidama 1960.–1970. aastatesse ning mis uraani rikastamisekski kasutab näiteks 1950ndate tehnoloogial põhinevaid reaktoreid, on võimeline teoks tegema tuumaprogrammi ja ehitama mandritevahelisi rakette? Või on kõik bluff?

Tehniliselt on Põhja-Korea äärmiselt mahajäänud. Kuid võimalused tuumaprogrammiks on olemas. Kuid tuumaprogramm ja võimekus ehitada tuumarelvi on kaks eri asja. Oma reaktoritega võib Põhja-Korea toota piisava koguse rikastatud uraani, et ehitada tuumalõhkeseadeldis.

Pole kahtlust, et põhjakorealased oskavad ehitada seadeldist, mis lõhkeb aatomituuma lõhestamise protsesside tulemusel. Aatomiplahvatust on üldse võimalik esile kutsuda kahel viisil: tavalise aatomipommi abil, kui eraldub tohutu energia uraani tuuma lagundamise tulemusel, või vesinikupommiga, kui toimub tuuma elementide süntees, milleks on tarvis väga kõrget temperatuuri ja suurt rõhku. Kasutades vesinikseadeldist detonaatorina, saavutatakse aatomiplahvatus.

Tuumaseadeldisi Põhja-Korea ehitada oskab. Kuid hoopis omaette asi on, et vastavad seadeldised kaaluvad mitu tonni, mis omakorda tähendab, et neid ei ole võimalik paigaldada ballistilistele rakettidele. Ükski rakett ei kannaks neid. Senise põhjal võib ühtlasi kahelda, et põhjakorealased oleksid võimelised rakette enam-vähem täpselt sihtmärgile suunama.

-Kui Põhja-Koreal on tuumaseadeldis, siis miks on selle võimsus sedavõrd väike, et näiteks esimese katsetuse võimsus 2006. aastal ei saavutanud isegi ühte kilotonni? Palju võimsamaid plahvatusi on maailmas korraldatud ka tavapärase lõhkeainega.

Nüüdisaegsetes tuumalõhkepeades kasutatakse plutooniumit. Tuumapomme on võimalik valmistada uraan-235, uraan-238 või plutooniumi baasil. Kuid vastavaid reaktoreid Põhja-Koreal pole, nad suudavad toota vaid rikastatud uraani. Uraani, mida on rikastatud viieprotsendiliselt, on võimalik kasutada mitmesugustel teaduslikel ja tehnilistel eesmärkidel. Kui uraani mass saavutab kriitilise piiri, siis saab alguse ahelreaktsioon tuumade eraldamisega tugeva neutronite vooluga, mille käigus eraldub tohutu kogus energiat.

Kuid seda kriitilist massi ei olda Põhja-Koreas veel võimelised saavutama ning töö tuumarelva jaoks sobiva plutooniumi väljatöötamiseks alles käib. Suurt võimsust ei ole nad veel võimelised saavutama. Ehkki näiteks viimase katsetuse käigus saavutati Jaapani ja Lõuna-Korea hinnangul juba kuni 100-kilotonnine plahvatus.

Pole selge, kust on Põhja-Korea saanud sedavõrd suure koguse rikastatud uraani, ent võimalik, et see pärineb teistest allikatest – näiteks Iraanist või Pakistanist.

-Ülemöödunud aastal süüdistas Lõuna-Korea luure Venemaad Põhja-Korea raketiprogrammile kaasaaitamises. Kas see on võimalik?

See on ebausutav. Ehkki see, et Põhja-Korea tuumaprogrammile on kaasa aidanud spetsialistid endisest Nõukogude Liidust – Venemaalt, Ukrainast ja Kasahstanist –, on vägagi tõenäoline.

-Kui lõhkeseadeldis kaalub mitu tonni, siis suudab Kim Jong-un seda vaid veoautoga sihtmärgile toimetada. Kas see tähendab, et tema ähvardused Ameerikale on täiesti alusetud?

Löök Ameerika pihta on ebatõenäoline. Põhja-Koreal ei ole tuumalõhkepead, mida paigutada raketile, et see sihtmärgini toimetada. Kuid teoorias võib selle Jaapani või Ameerika rannikuni toimetada ka näiteks kalalaeva pardal. Selliseks enesetapumissiooniks on nad võimelised. Kuid raketti või lennukit, mis selliste mõõtmetega tuumaseadeldise sihtmärgile toimetaks, neil selgelt pole.

-Kui efektiivsed on tänapäevased raketikaitsesüsteemid? Oletame, et Põhja-Koreal oleks tuumalõhkepea, mida rakett kannaks ja mis ühtlasi pärast starti laiali ei laguneks või jumal teab mis suunas ei lendaks. Kas ameeriklased suudaksid näiteks Guamil alla tulistada Põhja-Korea välja lastud raketi?

Suudaksid küll. Ameeriklaste käsutuses olevate raketitõrjesüsteemide, näiteks THAADi efektiivne tegevusraadius on 200–250 km.

Hiljuti oli uudistes teade, et Jaapani kohal 500 km kõrgusel lendas Põhja-Korea rakett. Kohe küsisid paljud: kus oli raketitõrje ja miks alla ei tulistatud? Ballistilist raketti on võimalik alla lasta vaid kahel lennutrajektoori faasil: pärast starti, kui rakett kogub kiirust ja lõhkepea pole sellest eraldunud, või lõppfaasis, kui lõhkepea on juba sisenenud atmosfääri ning sihtmärgini jäänud veel 30–40 sekundit.

Et Jaapani kohal lennanud raketti alla ei tulistatud, räägib esiteks sellest, et rakett lendas 500 km kõrgusel kosmoses. Võrdluseks: rahvusvaheline kosmosejaam lendab 470 km kõrgusel ning kui ta sel kõrguselüle Jaapani lendab, ei tähenda see ju, et see tuleks alla lasta! Mis puudutab kosmost, siis see on juba rahvusvaheline ruum, õhuruumi suveräniteet lõppeb 100 km kõrgusel. Sellepärast põhjakorealaste raketti alla ei tulistatudki. Ent kui rakett lendakski Guami peale, siis 99-protsendilise tõenäosusega lastaks see alla.

-Möödunud aastal heaks kiidetud Ameerika kaitse-eelarve näeb ette kulutusi kaitsesüsteemidele, mis mõnede arvates võiksid tulevikus tuumarelvad üldse kasutuks muuta. Kui tõenäoline see on?

Niipalju kui teada, on ameeriklased tõesti otsustanud selliste süsteemide arendamisse investeerida. Jutt käib ülitäpsetest hüperhelikiirusega relvadest, mis kujutavad endast alternatiivi praegusele relvastusele.

Ballistiline rakett lendab Venemaalt Ameerikasse 25–27 minutiga. Tiibrakett kataks selle vahemaa mõne tunniga. Hüperhelikiirusega relvad tabaksid vastase territooriumi 30–40 minutiga. See on umbes võrreldav ballistilise raketiga.

See tähendab, et ballistilisi rakette poleks rohkem tarvis, vaid neid asendaksid hüperraketid, mis lendaksid atmosfääris, kosmosesse sisenemata. Nende relvade eeliseks on aga nende ülisuur täpsus, ei ole tarvis võimast tuumalõhkepead, et vastase strateegilistele objektidele kahju teha. Ballistilisele raketile on seda aga tarvis, kuna see võib sihtmärgist mööda lennata. Kuid isegi nende kasutusele võtmisel jääksid tuumarelvad kasutusele.