Taavi Minnik: sallimatu Eesti ehk kuidas eestlane elevanti sõi

Nõidade põletamine Foto: Internet

Inimloomusel on palju halbu külgi, mis on välja kujunenud juba evolutsiooni käigus. Inimesed on laisad ega ole uudishimulikud. See selgitab muuhulgas seda, miks valib suur osa õhtuti mõne hea raamatu asemel – lugeda võiks ju iseendale ja miks mitte ka oma lastele – teleprogrammid, mis taseme poolest sobivad 13–14-aastastele.

Erakordselt halvasti on arenenud ka inimeste kujutlusvõime. See dikteerib muuhulgas seda, kuidas me kujutleme tulevikku. Üldjoontes näeme seda sarnasena olevikuga, pisikeste, vaid kosmeetiliste muutustega. Enamik inimesi on konservatiivsed ja pelgavad lausa paaniliselt kardinaalseid muutusi, mis võiksid nende elu harjumuspäraseks kujunenud voolusängist välja kiskuda. Ehkki end mõne kindla ajastu külge ankurdada on lootusetu.

See omakorda tähendab, et kõik suure mastaabiga muudatused, mis inimeste elu kaudseltki puudutavad, tuleb ellu viia tüki kaupa ja nii, et neid võimalikult vähe tajutaks. Sest kui üritada teha suuri muudatusi lühikese aja vältel, on tagajärjeks mäss. Nagu Eestis praegu, mis annab mõnedele alust kõnelda, millise erakordselt sallimatu ja tigeda rahvaga on tegemist. Mis pole kaugeltki tõsi. Lihtsalt on unustatud arvesse võtta eespool kõneldud inimloomusele omast.

Meie, eestlased, oleme harjunud, et peame olema kõige tublimad. Seepärast võib näiteks vanades lehtedes sagedasti näha teateid, kuidas ühes või teises Eesti NSV tööstus- või põllumajandusettevõtes on taas viisaastak kolme päevaga ära tehtud. See viimane on pisike liialdus, aga tundub, et sellest ajast on jäänud külge rudimentaarne vajadus aina uuest edust raporteerida. Ehkki me seda mitte kellelegi võlgu pole.

Mõelge korraks ise, kuidas oleks näiteks targem elevanti süüa. Loomulikult pälviks enam tähelepanu hull, kes üritaks elevanti tervena suhu ajada, kuid palju mõttekam on ju elevant tükkideks lõigata ja alles siis suhu pista. See on ka rusikareegel suurte muudatuste puhul. Need tuleb teha väiksemateks tükkideks. Suurepärane Oscar Wilde on kunagi kirjutanud, et suured muudatused saavad võimalikuks vaid siis, kui nende vastased ära surevad. Wilde ei mõelnud seda mõistagi üleskutsena vägivallale, ent mõte on üldjoontes sama: kõik võtab aega.

See on muidugi tundlik näide, aga võtke näiteks Ameerika Ühendriigid. 1970.–1980. aastatel hakati seal rääkima, et homoseksuaalid on samasugused nagu kõik teisedki – ehkki see peaks ju igale kainelt mõtlevale inimesele niigi selge olema – ja neid ei peaks tuleriidale saatma. Järgmistel kümnenditel jõuti juba samasooliste abielude registreerimiseni ja laste adopteerimise õiguseni, mis ei tähenda samuti maailmalõppu, kuna paljud samasoolised paarid elavad ilma selletagi koos ja paljud kasvatavad ka lapsi. Normid muutuvad, kuid kõik eeldab aega. Sageli rohkem kui üks inimpõlv.