Sirje Niitra: ehmatav ettepanek

Sirje Niitra. Foto: PP

Haridusminister Mailis Repsi ettepanek seada põhikooli lõpetajaile konkreetne lävend gümnaasiumisse saamiseks tekitas vastakaid tundeid.

Esmalt tundus mulle, et ettepanekul on jumet. Sain aru, millest minister seda tehes juhindus. Tõesti, pooliku haridusega või põhiharidusele pidama jäänud noorte osakaal on meil lubamatult suur. Nendega on hädas nii vanemad kui töötukassa, mille nõustajad ei oska kuidagi sellistele inimestele sobivat tööd leida. Ja nii jäävad paljud kas koju istuma või pendeldama madalapalgaliste töökohtade vahel, kus ilma õppimata hakkama saab, ehkki ka neid jääb järjest vähemaks. Tore oleks küll, kui kõik sellised endale mõnes kutseõppeasutuses sobiva ameti õpiks, mõtlesin.

Pisut järele mõelnuna leidsin, et kindlasti ei aita sellele kaasa sundkorras kutsekooli suunamine, veel vähem aga mingi konkreetse arvulise lävendi  kehtestamine. Siinkohal meenub ammune mõõdikute teema. Ja kust tuleb see Repsi pakutud keskmine hinne 3,75? Milliste uuringute tulemusel on see välja pakutud? Miks mitte 3,0 või hoopis 4,5?

Mis aga mind kohe ehmatas, oli kutsehariduse halvustamise püüe. Mõtlesin, mida tunnevad nüüd kõik need tublid noored, kes endale mõnes kutsehariduskeskuses südamelähedase eriala leidnud. Ja eriti veel nende õpetajad, kes annavad endast kõik, et kooli lõpetajad elus hästi hakkama saaks. Kutsekool ei ole enam ammu see madala taseme ja kehva ainelise baasiga õppeasutus, mis see oli nõukogude ajal.

Enamikus neist on suurepärased tingimused õppimiseks ja vaba aja veetmiseks, seal luuakse hea alus edasi õppimiseks ja karjääri tegemiseks. Kahtlen, kas need, kes nüüd Repsi ideed toetavad, on ise mõnes neist käinud. Kui mina üle aastate töö tõttu paari sellisesse kooli sattusin, olin vaimustuses, sest avanev pilt oli muljet avaldav.

Selleks et teada, kuidas toimub lapse areng ja kui erinevad võivad isegi ühe pere lapsed olla, ei pea olema kasvatusteadlane. Piisab, kui olla lapse vanem või vanavanem. Kes on üles kasvatanud eri soost lapsed, teab, et poisid avanevad sageli hiljem kui tüdrukud. Ja areng ei lõpe põhikooliga, vaid see jätkub ja mõnel saab hoo sisse alles ülikoolis. Mängu tuleb ka motivatsioon: mõnel tekib tõsisem huvi õppimise vastu alles gümnaasiumis, mõnel kõrgkoolis. Pealegi on õpitase kooliti väga erinev.

Noor peab saama ise valida, millist teed astuma hakkab, ning talle peab jääma ka õigus eksida ja uuesti otsast alustada. Tean mitut praegu väga edukat inimest, kes pärast ülikooli on läinud kutsekooli ametit omandama ja nüüd eriti vingeks tegijaks saanud. Kas enne praktika ja seejärel teooria või vastupidi, olgu igaühe enda otsustada ja üks ei välista teist.

Me ei tohi soosida inimeste klassidesse jagamist, et sina kõlbad ainult sinna ja sina võid ise valida, kuhu lähed. Absoluutselt vale on paika panna mõõdikud, mille alusel noori lahterdada. Loodan, et valijad saavad aru, miks Reps sellise rumala ideega just nüüd välja tuli, ega hääleta tema poolt.