Juhtkiri: seadusandja peab olema eeskujuks

Konteiner surnud kitsede jäänustega. Foto: Ilja Smirnov

Inimsugu ei põlvne inglitest. Pigem vastupidi, sest puhtalt bioloogilises mõttes pole sammu, mis oleks inimese jaoks liialt vääritu. Ameerika geneetikul Eugene M. McCarthyl on hüpotees, et inimeste varasemad eelkäijad põlvnevad sootuks sigade ja šimpanside hübriidist. Ent väljaspool seda inimtegevust, mida uurib bioloogia ning mis on allutatud loodusseadustele, eksisteerivad ka inimeste loodud seadused – nii kirjalikud kui kirjutamata. Just viimaste rikkumise tõttu näib sageli, et McCarthy teoorial võib isegi tõepõhi all olla.

Mis puudutab kirjutatud seadusi, siis Rooma õiguses eksisteerib vormel «dura lex sed lex» (tõlkes «seadus on karm, kuid siiski seadus»). Seadused on täitmiseks, nende järgimine hoiab meid tagasi libisemast aegadesse, kui maksis pelgalt rusikas. Seepärast on tähtis, et inimesed oleksid seaduskuulekad – eriti puudutab see seadusandjaid endid. Nende suhtes kehtivad ühiskonnal kõrgendatud ootused ja mitte ainult selles, et nad ontlikult kirjutatud seadusi järgiksid – mida nad nagunii peaksid tegema –, vaid ka üldisemalt, et nad ei peaks end üleval nagu dr McCarthy kirjeldatud sea ja ahvi hübriidid.

Martin Repinski ja Siret Kotka-Repinski on teatud mõttes eesti põllumajanduse praeguse aja esipaar. Kahe peale moodustavad nad riigikogu maaelukomisjonist täpselt ühe viiendiku. Peale selle on Martin Repinskile kuuluv Konju mõisa talu tõeline edulugu – peaaegu nullist suure pingutuse ja vaevaga üles ehitatud. Vähemalt selle eest tuleb taluperemeest küll tunnustada.

Seepärast on kahetsusväärne, et seadusandja ise määrib oma resümeed – mis kõigi eelduste kohaselt võiks olla suurepärane – oma ükskõikse suhtumisega seadusesse. Viimane plekk sellel on loomakorjused, mis mingil põhjusel on jäetud loodusjõudude meelevalda mädanema. Lähtuvalt seadusetähest peab hukkunud loomade või loomsete jäätmete utiliseerimise eest vastutama loomapidaja ning seda tuleks teha vastavates töötlemisettevõtetes. Need nõuded pole pelgalt seadusandja kapriis, vaid lähtuvad praktilisest vajadusest, sest iga loomakorjus kujutab endast patogeensete mikroorganismide elukeskkonda. Viimased on väga visad ja võivad ümbritsevale keskkonnale teoorias suurt ohtu kujutada.

Ükski seadusandja ei tohiks üles näidata hoolimatust seaduste suhtes. Professor Preobraženski ütles Mihhail Bulgakovi surematus «Koera südames» järgmist: «Kui hakkaksin klosetis potist mööda laskma ja teised minu järel, siis on tulemuseks korralagedus klosetis. Korralagedus ei saa algust aga mitte klosetis, vaid peades.» Ja nii on see ka päriselus: korralagedus sünnitab üksnes uut korralagedust.